Oleme niisama

Proovime üsna teadlikult võtta aega ka niisama olemiseks. Või ringi uurimiseks või lastega mängimiseks. Eriti hea on, et seda on üsna lihtne teha :) Astud lihtsalt õue ja hüppad batuudil lastega. Või grillid mõnusa muusika ja laste vadina saatel terrassil. Tõsi, terrassil grillimise puhul tuleb arvestada, et mõni külalaps ikka kuskilt piilub ja sellepärast võib arvata, et teavad ka küla suuremad inimesed mis meil siin tehakse. See üsnagi tüütu asjaolu tingib vajaduse lähematel aastatel maja taha ka terrass saada, et oleks võimalik vähe privaatsemalt olemist nautida. Seniks tuleb aga süda kõvaks teha ja teistest mitte välja teha.

Rando sai sünnipäevaks endale jalgratta. Esimesed tiirud on juba tehtud ja kui lumi väga varakult ei tule (ja ilmselt ei tule), siis saame veel tükk aega ümbrust uurida sel viisil. Kuidagi väga kodune on siin kõik. Ilmselt see ei anna edasi seda tunnet, mis valdab kui siin ringi sõita. Mõnus mulla lõhn on õhus (kartulivõtmise lõhn ;) ) ja sügisene tuuleke on ka mu jaoks täpselt selline nagu tuul kunagi kodus oli. Ja siis tuled tuppa, teed tule ahju või pliidi alla ja tuleb selline hubane soojus ka. Mõnus on. Meenub see aeg Mellistes, kui Eliisabet sündis. Siis oli ka selline nunnu sügis ja esimesed korralikud jalutamised tegime ka kergelt karge sügistuulega. Mingi mõnus nostalgialaks.

Ja siis tulevad külajutud, mis minu emotsionaalsust arvestades, löövad kogu raskelt kättevõidetud positiivsuse kõikuma. Alustades nendest juttudest, mis meieni jõudsid enne maja ostmist. Ja lõpetades nende juttudega, mis nüüd valdavalt külalaste kaudu meieni jõuavad. Kõigepealt räägiti meile, et see on külm maja, et siin jooksevad hiired ja rotid ringi, et ei ole korralikult renoveeritud, et ei tasuks seda osta, sellesse investeerida. Siis siia jõudes hakati rääkima, et eelmised omanikud elasid ja toimetasid siin vaid selleks, et kallimalt saaks edasi müüa. Iseenesest ei ole see ju midagi hullu, ennegi nii tehtud ja mis vahet meil on, kui nad sel põhjusel siin olid. Räägiti ka, kes siin on elanud. Üks hullem kui teine. Jällegi ei tea. Kui palju seal külajuttu, kui palju tõepõhja. Siis mingid lapsed räägivad, et siin koolis käivad ainult pätid lapsed. Ja mina jälle mõtlen, et kuhu pärap....e ma oma lapsed olen viinud. Nüüd nad kaagistuvad ja hakkavad jooma ja on 15 aastaselt titemammad. Kõik teevad väga teadja näo, kui ütleme, kuhu kolisime. Umbestäpselt nii, et vaatame siis kaua need vastu peavad. Üks vallaametnik imestas, miks seda maja nii palju viimasel ajal müüdud on. No tõesti ei tea. Hakka või ise ka mõtlema, et näis kaua siis meie siin vastu peame.

Võib olla nende juttude hirmus ei julge ma külavahel väga nägu näidata ka. Et keegi tuleb jälle midagi väga tähtsa ja teadja moega rääkima ja ma siis pean jälle üksi oma emotsioonidega koju võitlema tulema. Aga olla siin on hea. Ümbrus on mõnus ja kodune. Mul lihtsalt ei ole veel nii paks nahk, et tahaks maailmaga suhelda. Või selle külaga suhelda. Muu maailmaga saan hakkama. Väikeses kohas ei saa kuigi anonüümseks ka jääda, et esialgu tühja pilguga ringi tuisata. Siin tuleb kohe aktiivne ja väga jutukas olla. Küllap ma ikka ühel hetkel saan selle küla keele ka selgeks. Näen, kelle jutt on rohkem nagu jutt ja kelle juttu reaalselt kuulama ka peaks. Seni üritan laste külge klammerduda ;)

Siis teengi moosi ja kiigun lapsi vaadates võrkkiiges :)  Ahjaa, kas ma juba kirjutasin, et saan oma aia õuntest talveks moosi keeta. Kas meie vanaemad oleksid osanud arvata, et ühel päeval võib selline kohustus tunduda nii suure luksusena?