Ootuste korrigeerimisest

Viimastel päevadel eriti olen mõelnud..... nüüd kõik naeravad, et mis ma siis muidu teen :) No tegelikult mõtlen kogu aeg, aga viimasel ajal ilmselt Rando puhkuse tõttu ja seepärast, et oleme olnud valdavalt kodus toimetamas, et mis kõik tahaks siin lähema aja jooksul tehtud saada. Jälle naastes Tõe ja õiguse juurde, nagu Andres Vargamäele jõudes. Noh, et kui need kraavid kaevatud ja rehetuba uueks ja loomakari suuremaks jne jne, et küll siis on hea elu ja puhkus. Meil Randoga samamoodi. Et siis teeme ära ühes toas remondi ja siis vahetame aknaid ja siis terrassid ja katused ja siis õues koristame ja niidame ja istutame puid ja .... no ega ma vist ei pea jätkama. Kõik see muutub utoopiaks. Või tegelikult ei olegi utoopia, lihtsalt ilmselt seda väga kiiresti ei jõua.

Kuna ma olen selle osa Tõest ja õigusest läbi lugenud ja sarnaselt Andresele tõdemas, et tegelikult on protsess ise ja teekond valmistulemuseni kordades olulisem, kui tulemus ise lõpuks. Noooo tegelikult ei ole. Korras ja ilus soe maja on ikka ka väga oluline. Aga laste lapsepõlve selle nimel ohverdada ei ole ka mõtet. Vajalik oleks leida mingi kesktee, et saaks lapsepõlve ja meie imetoredat elu nautida, samal ajal ikka majas nokitsedes. Seepärast olen pidanud hakkama oma ootusi seatavatele eesmärkidele korrigeerima. Seda enam, et iga töö, mis me ette oleme võtnud, on näidanud, et mitte miski ei lähe nii kiirelt/lihtsalt/ootuspäraselt kui loodetud ja planeeritud. Ehk siis kui ma lootsin ja ootasin, et katus päris vihma läbi ei lase, siis pettusin- lasi küll (Rando parandas ära, enam ei lase, võib meile külla tulla küll). Kui ma lootsin ja ootasin, et Robert saab trimmerdatud abihoone kõrvalt ja tagant suure nõgesevõsa, siis tegelikult oli see nii kassitappu täis, et reaalselt jõudis ta oma üürikese ajaga, mis tal meile pakkuda oli, ainult paari meetri jagu ümber maja. Ja see ei ole siin etteheide Robertile, vaid lihtsalt tõdemus, et kassitapp ja nõges on kombinatsioon, mis tõmbab ka kettaga trimmeri nii umbe, et lihtsalt ei saagi rohkem (pigem on see etteheide minu kõrgetele ootustele).

Või et kui ootad, et saad 10 ruutu parketti pandud kiirelt ja selgub, et parketti polegi (eelnevalt olen kirjutanud) ja lõpuks veedad ikka selle tööga kolm päeva. Ja siis selgub, et mingi tööriist ei sobi/ei tööta/on üldse puudu ja see tuleb osta või laenata, mis kõik omakorda jälle aega võtab.

Ehk siis nüüd on läinud see postitus väga mõtlikuks. Aga see tundus vajalik kirja panna. Et kui ootad ja loodad palju, siis ülimalt suure tõenäosusega pettud. Mina olen veel selline inimene, et kõik peab olema plaani järgi ja kui plaan on täitmata, siis tuleb endaga palju tööd teha, et pettumusega toime tulla. Mingi idealism vms. Et pigem üritada endale sisendada: hea kui jõuab, aga midagi ei juhtu kui ka ei jõua, seni kuni tuba soe ja katus vett läbi ei lase. Ja kõik rõõmsad on :) Ehk korrigeerida oma ootuseid. Ja viimased nädalad on mind sellel teemal palju mõtlema pannud. Plaanid on meil suured (nii suur maja nõuabki vist suuri plaane) ja kui külla tulete ja kuulete, mis meil kõik plaanis teha, siis arvestage nende ootuste korrigeerimisega. Küll me kunagi tehtud ka ikka jõuame :) Ilmselt on see esimene aasta siin Kadril nii paljudes valdkondades õpetlik. Saame uut teada ehitusest aga ka meist endist.

Lõppu peaks veel kirjutama, et ma tegelikult ei pea ennast või Randot Vargamäe Andreseks. Kuna ma sattusin seda osa lugema just enne kolimist, siis sattus see teema lihtsalt nii kirjanduslikus kui reaalses maailmas kokku.

Aga, mis me siis vahepeal teinud oleme. Sel Rando viimasel puhkuse nädalal mõtlesime rohkem puhata. Ja ehkki käed olid kogu aeg toimetusi täis, siis võtsime vähe vabamalt. Rando käis Siibsuga kinos ja käisime Mellistes sõpradega mängimas. Veel sai väljast lõpetatud tüdrukute toa akna ümbrus,

loomulikult tegeles Rando päris mitmel päeval katusega, et kus läbi laseb ja kuidas parandada. Viisime abihoonesse ära ka viimase jupi talvepuid.

Ja käisime ka Sibulatee puhvetite päeval, mis oli vaatamata ülinõmedale ilmale siiski armas. Toredad tegijad, kodused kohvikud ja palju uusi ning üliilusaid kohti. Kuna see kant nüüd meie uus kodu, siis oli väga tore, et selle tutvumispäeva sai ette võtta.

See on Alatskivil Maitseelamuste kojas puhvetis. Siiba sõi väga peent abaliha. Kiitis väga