Siis hakkasime hüpoteetiliselt unistamise ja kui-meil-oleks-maja-küll-me-siis-teeks-mõtteviisi asemel reaalselt maju vaatamas käima. Käisime palju, mingi ajani panime kirja kõik majad, mida vaatasime - mäletan nimekirjas numbrit 25, hiljem juba unustasin käigud üles märkida ja täpset numbrit ei teagi. Päris mitme majaga juba pidasime plaani, et mis eelarvega jõuaks elamiskõlbulikuks või siis meile sobilikumaks ehitada, kuid alati tuli miski ette - kas ei saanud korterit piisavalt kiiresti müüki või jõudsid teised veel enne reageerida kui me. Ühelt poolt süvenes veendumus, et meie jaoks ei olegi maja, teisalt vist kartsime senisest mugavusstsoonist välja tulla ja riski võtta.
Kui aga 2016 aasta läks meie jaoks ära pauguga, viies endaga kaasa katla ja ühtlasi töötava küttesüsteemi meie korterist, taipasime, et ilmselt midagi siiski on tulemas. Kodusoojus oli korterist kadunud. Olude sunnil lasime panna õhksoojuspumba, mis meie korteri planeeringut või kes-teab-mis asjaolu arvestades suure külmaga siiski ei aidanud (laste toa põrandal oli temperatuur 12 kraadi). Olgugi, et olukord keset talve kõige külmemat aega oli vägagi jahe, süvenes lootus, et uus aasta toob.... midagi :) Tuleb nüüd tõe huvides küll ära märkida, et meie alumised naabrid on küll vist kõige paremad naabrid/inimesed maailmas. Lisaks sellele, et nad on toonud täiesti ootamatult meile pealampide valguses öösel korjatud kukeseeni, olid nad siis nõus meie elamise enda katla järgi ühendama ja seega päästsid meid vist kindlast külmasurmast ;)
Maja otsimine aga jätkus ja olime juba mõttes ühe teise maja kasuks otsustanud, kui ühel reedesel päeval märtsikuus tuli müüki maja, mida otsustasime piltide järgi lihtsalt ära vaatamas käia. Noh, et oleks linnuke kirjas ja kõik võimalused haaratud, et pärast ei saaks keegi ega me ise ka öelda, et ei otsinud piisavalt. Ja täpselt nii nagu korteri ostmise puhul, oli ka Kadril just see õige kodune tunne, kui sisse astusime.
Kiirelt läks korter müüki. Kiirelt aga ei tulnud ostjad. Ootasime paar nädalat (tean-tean see ei ole tegelikult pikk aeg) ilma, et keegi oleks ühendust võtnud. Siis hakati uurima korteri küttesüsteemi kohta. Ja siis tuli juba esimene huviline. Ja siis teine ja see teine oli kohe nii huviline, et palus pea pisarsilmi kõigile teistele ära öelda, et nad on nii kindlad huvilised. Nad olidki kindlad huvilised, tellisid korterile hindamise ja hakkasid laenu taotlema ja neile lubati ka laenu anda. Isegi laenulepingu sõlmisid pangas ära. Meil oli juba korteri müümiseks ja maja ostmiseks notari ajad paigas (kes on vähegi selliste tehingutega kokku puutunud, teavad kui suur peavalu, et mitte öelda migreen, võib olla kõikide osapoolte ja nende esindajate aegade klapitamine). Siis aga selgus, et see meie nii-nii kindel huviline oli just vahetult enne laenulepingu sõlmimist vahetanud töökohta ning vaatamata sellele, et pank lasi lepingu allkirjastada, ei väljastatud neile laenu ning korterit nad osta ei saanudki. Oi kui palju oli siis emotsioone. Rando oli ise just maja ostmise võimaluse pärast vägagi hea tööpakkumise tagasi lükanud ja nüüd üks teine ullike arvas, et tema võidab süsteemi. Meid lohutati, et ju siis pidi nii minema, küll tuleb meile teine ostja või teine maja, et küllap see ei olnudki meile mõeldud.
Kuna aga oli veel vähemalt teoreetiline võimalus, et jõuame oma korteri müügiga ettenähtud aega (meile tehtud laenuotsus kehtis vaid seni kuni minul emapalga näol oli sissetulek, pärast seda oleks pidanud taas tööleminekut ootama), otsustasime lasta asjadel kulgeda nii nagu ette nähtud. Korteri müük jätkus. Jälle võtsid inimesed ühendust. Ka Rando helistas tagasi inimestele, kes eelnevalt olid korterist huvitatud olnud. Kadri talu maakleril oli üks tutvus, kes samuti oli me korterist huvitatud, ent juba tellinud hindamise ühele teisele korterile. Mõneti ootamatult loobusid nad teise korteri hindamisest ja läksid meie korteri teed, paludes, et me teistele taas ära ütleksime. Taaskord võeti ette tee panka, sissetulekute kohaselt võimaldati ka laenu, et korter osta, mistõttu me ei kahelnudki ka teistele huvilistele ära öelda. Ent siis selgus, et korteri ostja maksekäitumises oli üks pisi-pisike võlg u kümne aasta tagusest ajast. Ning isegi kui see makstud sai, siis pank laenu ikka ei andnud (mõttekoht kõigile, kes kunagi võibolla tahaksid suuremat laenu saada). Jälle oli nii palju emotsioone. Esimese asjana me naersime, teate küll seda hullumeelset naeru, kui ei tea, mis nüüd juhtus, kas nutta või naerda. Me naersime. Ma ilmselt nutsin pärast ka. Rando selliste asjade pärast ei nuta. Ta nutab ainult laste pärast ;)
Aga siis mõtlesime, et enam ei ole midagi kaotada ja korterit müüv kuulutus seisis ikka kv-s üleval. Mõned huvilised tulid jälle. Meie võtsime seda nii, et oleme seda juba mõned korrad teinud, üsna haledalt pähe saanud ja me ei usu, et asjaga lõpule jõuame enne kui ükskord notaris käidud. Elasime ja toimetasime ilma igasuguste plaanideta, kuni ühel hetkel müüsimegi korteri ära. Ja nädal hiljem ostsime maja - räägime siis jätkuvalt Kadri talust :) Kuna kolimine venis me jaoks ikka väga pikalt, siis ei saanud ikka tükk aega aru, et nüüd hakkab mingi suur muutus toimuma. Tegelikult mõistsin ise seda alles päris kolimise päeval, mil viimased asjad Randoga kahekesti korterist ja selle keldrist ära viisime. Johanna magas siis nagu tavaliselt maja taga kärus ja Eliisabet mängis sõpradega mänguplatsil. Kõik oli justkui vanaviisi, ent tegelikult oli kõik muutunud. Ja täiesti kardinaalselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar