Niisiis, elasime oma esimeses kodus viis aastat, saime selle ajaga tehtud olulisemad muudatused korterile, et see oleks rohkem... meie. Saime paar aastat tagasi sinna oma unistuste köögi, kus kõik täpselt käe-jala juures ja nii nagu meile sobib (välja arvatud selle suurus). Mind tundvad inimesed teavad, köök on minu jaoks kodu juures peamine. Ka teised ruumid said meie käe külge. Kuid siis tuli aeg liikuda edasi ja pakkida senises paigas asjad. Need pildid siin, mis Urve tegi, ongi ühe koha lõpust ja teise algusest :) Nende vaatamine on väga bitter-sweer. Pisar tuleb silma juba ainult mõttest, et see aeg on läbi. Ent jõudes Kadrile, nägin esimesest hetkest, et otsus majja kolida oli õige.
Pakkimine täies hoos. Viimasel päeval, viimased hullud ponnistused. Meile tulid kolimisel ja pakkimisel appi Urve, Jaan ja Taivo. Omaenda väikestest abilisest ma ei räägigi :) Taivol oli see kolimise kogemus paari aasta tagusest ajast juba olemas, seega tema osutus meie kolimisel absoluutselt asendamatuks. Võib olla me koliksime ikka veel, kui ta poleks oma nõud ja jõud kõik meile appi toonud ;)
Rando võttis töö juurest rendibussi, isa tuli oma autoga appi ja Taivol oli ka võtta mahukam auto ja järelkäru. Sellegipoolest pidime Masteriga käima kaks korda, kuna keldrist tuli veel nii palju kraami, mis kõik esimesse käiku ei mahtunudki. Kõik rääkisid enne kolimist, et oi küll nüüd saate palju asju ära visata, näete mida teil üldse vaja pole olnud. Aga vot võta näpust. Asju oli/on meil küll palju (vist?), aga ära visata ma suurt ei saanudki. Ei tea, kas see tuleb sellest, et oleme jooksvalt mittevajaliku kõrvaldanud või siis me polegi mittevajalikku endale soetanud. Samas on täitsa õudne mõelda, et nende hulga asjade juures on kõik meile vajalik ;)
Lõunaks oli esimene osa asjadest autode peale laetud ja aeg süüa. Lõuna pesukorvi peal :D
Ja siis läks sõit lahti. Neli autot, loomad ja lapsed, lilled ja riided.
See Melliste tuulik siin on jällegi nii-nii märgiline me jaoks. Alguses oli selle järgi hea sõpradele seletada, et kuhu tulla, kui meid otsivad. Hiljem juba lastele öelda, et kohe oleme kodus, tuulik juba paistab. Jälle pisardades mõtlen, et mis saab Kadril selleks maamärgiks, mis lastele kodu lähenemist näitab.
Pärast väikest peatust teel, korrigeerimaks laadungit, jõudsime kohale Kadri tallu. Ilm otsustas just sellel päeval 9.augustil 2017 pöörata väga kuuma poole. Kadri tõi aga oma paksude kiviseintega just vajaliku varjupaiga selle eest. Edaspidi siis pildid majast ja hoovist enne kui asjad rohkem või vähem organiseeritult sisse said. Maja ennast ja ümbrust hakkan piltide ja toimetamiste kirjeldamise abil edaspidi rohkem tutvustama.
Suur tuba
Meie asjad
Marjapõõsad liivakasti juures. Vaatamata kurbusele, mis Mellistest lahkudes valdas, nägin seal, et lapsed on õnnelikud ja võtsid kohe esimesest hetkest uue koha omaks.
Kadri perenaine. Väga kummaline on seda kirjutada. Ei tunne ennast küll nii suure ja täiskasvanuna. Perenaine viitaks nagu kellelegi pisut vanemale ja jässakamale tädile, kes, küünealused põllutööst mustad, tuleb rätik peas tuterdades külalisi tervitama. Ilmselt olen viimasel ajal liiga palju Tõde ja õigust lugenud ;). Aga mine tea, äkki see saatus mind nüüd ootabki.
Isiklik mängunurk
Peauks
Täpselt nii mukid me lapsed esimestel nädalatel olidki. Nagu mingi paisu tagant lahti pääsenud. Heljusid poolpaljalt ringi ja tutvusid oma uue koduga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar