Küttesüsteemist

Hakkan tasapisi majast endast nüüd põhjalikumalt kirjutama. Kuna kolisime siia vastu sügist, siis kõige olulisemad muudatused, olgugi, et esialgu võrdlemisi väikesed, on seotud sooja saamisega ja sooja hoidmisega. Loomulikult on majal sellisel kujul ka kütmise võimalus, esiti me seda ei muudagi. Olgem ausad, kaks nädalat enne kütteperioodi ei ole võimalik töö kõrvalt Randol tervet uut süsteemi teha. Sellepärast siis põgusad modifikatsioonid olemasolevale, et uuele kütteperioodile juba tõhusamalt vastu minna.

Maja on meil pisut üle 200 ruutmeetrine vana kivihoone, mida kütavad kolm küttekeha. Magamistubade poolses otsas on kamin, mis "toidab" soojaga (üllatus-üllatus) magamistoad. Suures toas on moodulahi ja köögis pliit. Lisaks on mingil ajal, ei teagi täpselt mis aastal, paigaldatud majale ka kaks õhksoojuspumpa. Koridori põrandas peaks olema valatud vesiküttetorud sisse (ütlen nii, sest eelmiste omanike sõnad on mõnes kohas ennegi vaid sõnadeks jäänud ning kuna meil pole olnud võimalust kontrollida, siis praegu rohkem öelda ei saagi) ning WC-s ja vannitoas on elektripõrandaküte. Kuna vannituba on üsna suur, siis selle ainult elektriga kütmist ei kujutagi ette. Üleüldse on meie jaoks elektriga kütmine üsnagi vastuvõetamatu. See on meil selleks aastaks mõeldud n-ö hädaabivariant, et kui ikka tõesti muudmoodi ei saa, siis võtame appi, aga muidu üritame kasutada ikka olemasolevaid ahjusid. Lisaks on majas sees ka saun, mis annab ühe küttekolde veel juurde, aga seda me igapäevaselt (võibolla) kütma ei hakka, seega sooja saamise eesmärgil teda ei kasuta.

Suure toa ahi

Magamistoa kamin-ahi

Köögipliit

Küttekehade uurimine algas kaminahjuga magamistubades, kus selgus, et kamina kohal lae peal oli paras auk. Mille kaudu siis köeti.... õhku? Ma ei tea, kas see auk oli sinna nüüd suveks mingil ülimalt kummalisel põhjusel tekitatud ja eelnevatel kütteperioodidel on seal ikka miskit ees olnud või siis tõesti kulutasidki eelmised omanikud osa oma ajast ja rahast õhu kütmisele. Igatahes ühel vihmasel suveõhtul, kui mina kodus külmast nutsin, toimetas Rando siis selle augu kõrvaldamisega. Kuna me enne eriti ei kütnud, siis ei oska öelda, kas mingi oluline vahe soojasaamises ka on, aga no igasugune loogika ütleks, et nüüd on ikka parem. Ja pealegi, olgugi, et pisike töö sai tehtud, tundus, et inimkonna hüvanguks jälle meeletu hüpe edasi ;)

Seal taga üleval oli üks auk laes, kust osa soojast plehku pani.

Juba enne maja ostmist ja siia kolimist oli näha, et üks korstnaots tahab uuendust (tegelikult kõik tahavad, aga ühega ei kannatanud rohkem enam oodata). Seega Rando võttis järgmiseks selle töö ette. Esialgu lõhkus ja siis hakkas uuesti üles ehitama. Päris esimest korda. Müüri laduma. Korstnat laduma. Katse-eksituse meetodil. Ega sellist ilusat jõnksu nagu teisel kahel korstnal, ei tulnud, aga ikkagi ise tehtud. Enda jaoks. Minu silma jaoks on ta jummalast viltu. Rando loodiga vaatab, et täiesti otse. Viltune silm mul siis :)

Vana korsten maha

Köögis on meil pliit. Siiani on see täitnud butafoorset eesmärki. Nüüd mõtlesime, elektriküttepõlgurid nagu me oleme, et pliidi peaks ikka ära ühendama, saaks siduda sooja vannitoa pliidikütmisega. Selleks ehitas Jaan meile mingi toru. Õigemini keevitas midagi millegagi kokku (kes tahavad saada mingit ehituslikku infot, haaravad minu võhiklikkuse tõttu praegu  kahe käega peast kinni ja jooksevad hulludes õue), tekitades nii mingisuguse paagi, kus saab olema vesi. Mis pliidi kütmisega läheb soojaks ja pumba toel liigub vannitoa radikasse. Vannitoa radikast kui sellisest ja üleüldse radikate saamisest kirjutan ehk edaspidi täpsemalt.

Kokkuvõtlikult on meil selleks talveks siis kolm ahju (ütleme tinglikult nii, ehkki sisuliselt nad on kõik igaüks erinevad) ja saun ja ports elektripõrandakütteid ja kaks õhksoojuspumpa. Lubage ma lähen ise  nüüd ka hulluks ära. Hea, et sel aastal veel tööle ei lähe, saan siis olla täiskohaga ahjukütja. Kui keegi mind linnas ära ei tunne, siis ilmselt kogu sellest tahmast ja tuhast, mis mu külge on salvestunud. Puid oleme arvestanud kogu selle krempli peale esialgu 20 rummi. Ei ole üldse aimu, kas sellega väljagi tuleme. Esimesed 10 viskasime randoga paari õhtuga sisse, töönäljas nagu me olime. Eks karistas ära ka kohe, igast otsast pärast haiged. Aga nii mõnus oli, sai teha midagi :) Nüüd ootame, kuna teised 10 tulevad, et need ka katuse alla saada.

Miks aga kirjutan, et selleks talveks ja et järgmisel kütteperioodil juba tõhusamalt? Tegelikult on plaanis ikka ehitada/sisse seada/luua üks ühtne küttesüsteem - paigaldada keskküttekatel ja kõik selleks vajalik. Tähendab see katlaruumi viimist kooskõlla tuleohutusnõuetega, katla ja radikate ülespanemist ja loomulikult kümmet muud asja, mida praegu ei oska ennustadagi. Esiti algab see projektiga, mida erinevate ehitajate sõnul nagu poleks vajagi, kuid mida kohalik omavalitsus siiski nõuab.

Esimene nädal

Nagu eelnevalt on kirja pandud, aitas meid kolimisel Rando isa, Taivo ja mu tädi Urve. Ja ehkki kolimise päeval oli meid palju, jäime õhtul ainult oma perega. Ebatavalistes kohtades asju me ümber oli palju, mingit jaksu neid lahti pakkima hakata ei olnud. Esimesed paar päeva sõime suure uue köögilaua taga plastnõudelt, ei osanud ega tahtnud kuskilt päris nõusid välja otsida. Nii hoomamatu tundus kõik see, mis ümber toimus ja millest üldse alustada lahtipakkimist.  

Paraku ei antud aega, et ennast koguda. Kui kolimine oli kolmapäeval, 9.augustil, siis juba laupäeval pidime tähistama Eliisabeti viiendat sünnipäeva*, õnneks küll mängumaal. Sellegipoolest tähendas see mõningast ettevalmistamist. Mistõttu tuli hakata kiirelt lahti pakkima asju, mis võimaldaksid seda eelpoolnimetatud ettevalmistamist - sisse tuuli seada köök. Samal ajal oli vaja ikkagi maja ka koristada, et enam ei peaks välisjalanõudes käima ja üle kastide hüppama. Õnneks tuli minu pere neljapäeva õhtul appi ja kambakesi koos me toimetasime siis laupäevani, mil põhirõhk sai sünnipäeva ettevalmistamisele. Terve neljapäevase päeva käisime linnas igatsorti lepinguid muutmas ja tegemas, teleteenuse pakkujaga läbirääkimised, elektrilepingu muutmine, prügikasti otsimine. No need väikesed asjad, mis see siis ikka aega võtab, aga kui on kaks väikest last, kel une- ja söögiajad veel väga palju enesetunnet ja käitumist mõjutavad, lisaks ootamatused bürokraatias (ja nendega võid igal juhul juba ette arvestada), siis tegelikult kuluski TERVE päev mõne lepingu korda saamiseks.

*Siinkohal tuleb kiruda Rando väljakäidavaid veksleid. Meie tutvuse alguses rääkis ta, et tal on laps kui on 25 aastane ja maja kui on 30aastane. Tema 25. juubeli veetsimegi Tartu Ülikooli Kliinikumi sünnituspalatis, et 44 minutit järgmisel päeval kohtuda imelise Eliisabetiga. Ja nüüd sel aastal siis mõned päevad enne nende sünnipäevasid toimus kolimine majja. Hirmuga mõtlen, mis lubadusi ta veel on välja mõelnud. Küsida igatahes ei julge :)

Iga kast, mis lahti sai pakitud ja iga pilk tubadele tõi endaga kaasa kümme ideed, mis kõik oleks vaja või tuleks teha, et saaks parem, rohkem meie moodi. Ühel hetkel tundus, et ei suudagi hallata seda infotulva, mis tuleb väljast aga ka enda seest - kõik need tööd ja tegemised, mis to-do-listi panna hakkasid mõistust võtma. Mingil hetkel ei tahtnud enam üldse ringi vaadata, sest nii palju ideid ja mõtteid tekkis, aga kuhu nad kõik ära mahutada. Siis käis Leika välja hea idee, et mitte koormata oma töömälu, panna lihtsalt kõik pähetulevad ideed paberile kirja ning hiljem sealt prioriteete seades järgmist tööd valida. Imelihtne ju!!! Aga proovi selle peale tulla, kui sada asja aju ummistavad.

Köök

Suur tuba

Meie magamistuba

Koridor

Oma aia kirsid :) 

Garderoob

Aga kui kõik sahmerdamine tehtud sai ja laupäeval sünnipäevapidu algas, oli selleks kõik vajalik koos. Siinkohal ei jõua ära tänada oma peret. Ei oleks jõudnud nii palju majas valmis seada ega ka lapse sünnipäevaks niivõrd valmistuda, kui nad poleks saanud appi tulla. Ilm oli pidupäeval väga-väga kuum, minu mäletamistmööda ehk selle suve kuumim. Mängumaal oli väga palav, aga sünnipäevalaps jäi rahule ja tegelikult see oligi kõige olulisem.

Pühapäeval oli siis ametlikult Rando 30.juubel. Jälle natuke koristamist ja toimetamist ja väike sünnipäeva tähistamine.  Kui ütlesin Randole, et ma tõesti ei jõua talle mingit erilist kingitust teha (ma tean, ma oleksin võinud pikalt ette mõelda ja siis mingi maruerilise asja ette võtta, aga ma ei ole eriti hea kingituste tegija, äkki järgmisel aastal?), siis ta ütles, et ta on õnnelik, kui saab oma kodus oma sauna. Ja seda ta sai :) Uhh, vedas mul. Natuke hea ka, kui suured sündmused sünnipäeva kanti jäävad ;)

Eliisabeti päris sünnipäeva päeva veetsime maru rahulikult. Korjasime oma aiast õunu, küpsetasime vaikselt muffineid ja lapsed hüppasid batuudil. Põhimõtteliselt ideaalne :) Muide, Urve rääkis meenutades, et ka minu vanaema oli ostnud talu sellisel ajal nende elus, et esimene suurem pidu oli esiklapse ehk minu tädi Urve viies sünnipäev. Ja nüüd siis meil samamoodi. Ütleme nii, et minu esoteerikakalduvus aina süveneb :D

Eliisabet sai sel aastal oma sünnipäevaks batuudi. 

Kuidas me Kadrile jõudsime

Enne veel, kui hakkan lõputult majast ja siin elamisest jahuma, mõtlesin panna kirja eelloo, mis meid siia tõi. Elamine korteris versus majas on meie unistustes alati peale jäänud maja. Kuna aga alles iseseisvat elu alustanuna võimalused majani ei viinud, pidime alustama korterist. Tagantjärele vaadates, oli elama sattumine Mellistesse ainuõige ja viis meid kokku ülitoredate inimestega, anname endast kõik, et side selle kandiga ei katkeks. Samas süvenes soov majja elama asuda eriti 2016 aasta alguses, mil sündis Johanna.

Siis hakkasime hüpoteetiliselt unistamise ja kui-meil-oleks-maja-küll-me-siis-teeks-mõtteviisi asemel reaalselt maju vaatamas käima. Käisime palju, mingi ajani panime kirja kõik majad, mida vaatasime  - mäletan nimekirjas numbrit 25, hiljem juba unustasin käigud üles märkida ja täpset numbrit ei teagi. Päris mitme majaga juba pidasime plaani, et mis eelarvega jõuaks  elamiskõlbulikuks või siis meile sobilikumaks ehitada, kuid alati tuli miski ette - kas ei saanud korterit piisavalt kiiresti müüki või jõudsid teised veel enne reageerida kui me. Ühelt poolt süvenes veendumus, et meie jaoks ei olegi maja, teisalt vist kartsime senisest mugavusstsoonist välja tulla ja riski võtta. 

Kui aga 2016 aasta läks meie jaoks ära pauguga, viies endaga kaasa katla ja ühtlasi töötava küttesüsteemi meie korterist, taipasime, et ilmselt midagi siiski on tulemas. Kodusoojus oli korterist kadunud. Olude sunnil lasime panna õhksoojuspumba, mis meie korteri planeeringut või kes-teab-mis asjaolu arvestades suure külmaga siiski ei aidanud (laste toa põrandal oli temperatuur 12 kraadi). Olgugi, et olukord keset talve kõige külmemat aega oli vägagi jahe, süvenes lootus, et uus aasta toob.... midagi :) Tuleb nüüd tõe huvides küll ära märkida, et meie alumised naabrid on küll vist kõige paremad naabrid/inimesed maailmas. Lisaks sellele, et nad on toonud täiesti ootamatult meile pealampide valguses öösel korjatud kukeseeni, olid nad siis nõus meie elamise enda katla järgi ühendama ja seega päästsid meid vist kindlast külmasurmast ;) 

Maja otsimine aga jätkus ja olime juba mõttes ühe teise maja kasuks otsustanud, kui ühel reedesel päeval märtsikuus tuli müüki maja, mida otsustasime piltide järgi lihtsalt ära vaatamas käia. Noh, et oleks linnuke kirjas ja kõik võimalused haaratud, et pärast ei saaks keegi ega me ise ka öelda, et ei otsinud piisavalt. Ja täpselt nii nagu korteri ostmise puhul, oli ka Kadril just see õige kodune tunne, kui sisse astusime. 

Kiirelt läks korter müüki. Kiirelt aga ei tulnud ostjad. Ootasime paar nädalat (tean-tean see ei ole tegelikult pikk aeg) ilma, et keegi oleks ühendust võtnud. Siis hakati uurima korteri küttesüsteemi kohta. Ja siis tuli juba esimene huviline. Ja siis teine ja see teine oli kohe nii huviline, et palus pea pisarsilmi kõigile teistele ära öelda, et nad on nii kindlad huvilised. Nad olidki kindlad huvilised, tellisid korterile hindamise ja hakkasid laenu taotlema ja neile lubati ka laenu anda. Isegi laenulepingu sõlmisid pangas ära. Meil oli juba korteri müümiseks ja maja ostmiseks notari ajad paigas (kes on vähegi selliste tehingutega kokku puutunud, teavad kui suur peavalu, et mitte öelda migreen, võib olla kõikide osapoolte ja nende esindajate aegade klapitamine). Siis aga selgus, et see meie nii-nii kindel huviline oli just vahetult enne laenulepingu sõlmimist vahetanud töökohta ning vaatamata sellele, et pank lasi lepingu allkirjastada, ei väljastatud neile laenu ning korterit nad osta ei saanudki. Oi kui palju oli siis emotsioone. Rando oli ise just maja ostmise võimaluse pärast vägagi hea tööpakkumise tagasi lükanud ja nüüd üks teine ullike arvas, et tema võidab süsteemi. Meid lohutati, et ju siis pidi nii minema, küll tuleb meile teine ostja või teine maja, et küllap see ei olnudki meile mõeldud. 

Kuna aga oli veel vähemalt teoreetiline võimalus, et jõuame oma korteri müügiga ettenähtud aega (meile tehtud laenuotsus kehtis vaid seni kuni minul emapalga näol oli sissetulek, pärast seda oleks pidanud taas tööleminekut ootama), otsustasime lasta asjadel kulgeda nii nagu ette nähtud. Korteri müük jätkus. Jälle võtsid inimesed ühendust. Ka Rando helistas tagasi inimestele, kes eelnevalt olid korterist huvitatud olnud. Kadri talu maakleril oli üks tutvus, kes samuti oli me korterist huvitatud, ent juba tellinud hindamise ühele teisele korterile. Mõneti ootamatult loobusid nad teise korteri hindamisest ja läksid meie korteri teed, paludes, et me teistele taas ära ütleksime. Taaskord võeti ette tee panka, sissetulekute kohaselt võimaldati ka laenu, et korter osta, mistõttu me ei kahelnudki ka teistele huvilistele ära öelda. Ent siis selgus, et korteri ostja maksekäitumises oli üks pisi-pisike võlg u kümne aasta tagusest ajast. Ning isegi kui see makstud sai, siis pank laenu ikka ei andnud (mõttekoht kõigile, kes kunagi võibolla tahaksid suuremat laenu saada). Jälle oli nii palju emotsioone. Esimese asjana me naersime, teate küll seda hullumeelset naeru, kui ei tea, mis nüüd juhtus, kas nutta või naerda. Me naersime. Ma ilmselt nutsin pärast ka. Rando selliste asjade pärast ei nuta. Ta nutab ainult laste pärast ;) 

Aga siis mõtlesime, et enam ei ole midagi kaotada ja korterit müüv kuulutus seisis ikka kv-s üleval. Mõned huvilised tulid jälle. Meie võtsime seda nii, et oleme seda juba mõned korrad teinud, üsna haledalt pähe saanud ja me ei usu, et asjaga lõpule jõuame enne kui ükskord notaris käidud. Elasime ja toimetasime ilma igasuguste plaanideta, kuni ühel hetkel müüsimegi korteri ära. Ja nädal hiljem ostsime maja - räägime siis jätkuvalt Kadri talust :)  Kuna kolimine venis me jaoks ikka väga pikalt, siis ei saanud ikka tükk aega aru, et nüüd hakkab mingi suur muutus toimuma. Tegelikult mõistsin ise seda alles päris kolimise päeval, mil viimased asjad Randoga kahekesti korterist ja selle keldrist ära viisime. Johanna magas siis nagu tavaliselt maja taga kärus ja Eliisabet mängis sõpradega mänguplatsil. Kõik oli justkui vanaviisi, ent tegelikult oli kõik muutunud. Ja täiesti kardinaalselt. 

Et saaks alata, peab lõppema

                Selle blogi alguseks saab ühe kodu lõpp. Ma ei pretendeeri blogiga üldsuse huvile, vaid pigem on see enda jaoks. Et oleks meeles, kuidas ja millal see nii suur muutus juhtus ja mis täpsemalt sai edasi. Panin blogile sellise pealkirja, sest ilmselt hakkan siin välja toomagi täpselt seda, mis me Kadri talus teeme. Kui tahta, võiks pealkirjale niimoodi luuleliselt juurde mõelda ka küsimärgi, et seda mingilt kummaliselt kõiksuselt küsida. Igaüks võib pealkirja küsimuse rõhuasetust muuta vastavalt oma vaatenurgale, kas keskendudes tegudele või haarates peast kinni mõttega, millesse nad nüüd ennast mässisid.

              Niisiis, elasime oma esimeses kodus viis aastat, saime selle ajaga tehtud olulisemad muudatused korterile, et see oleks rohkem... meie. Saime paar aastat tagasi sinna oma unistuste köögi, kus kõik täpselt käe-jala juures ja nii nagu meile sobib (välja arvatud selle suurus). Mind tundvad inimesed teavad, köök on minu jaoks kodu juures peamine. Ka teised ruumid said meie käe külge. Kuid siis tuli aeg liikuda edasi ja pakkida senises paigas asjad. Need pildid siin, mis Urve tegi, ongi ühe koha lõpust ja teise algusest :) Nende vaatamine on väga bitter-sweer. Pisar tuleb silma juba ainult mõttest, et see aeg on läbi. Ent jõudes Kadrile, nägin esimesest hetkest, et otsus majja kolida oli õige.

 Pakkimine täies hoos. Viimasel päeval, viimased hullud ponnistused. Meile tulid kolimisel ja pakkimisel appi Urve, Jaan ja Taivo. Omaenda väikestest abilisest ma ei räägigi :) Taivol oli see kolimise kogemus paari aasta tagusest ajast juba olemas, seega tema osutus meie kolimisel absoluutselt asendamatuks. Võib olla me koliksime ikka veel, kui ta poleks oma nõud ja jõud kõik meile appi toonud ;) 

                

         

 

 

Rando võttis töö juurest rendibussi, isa tuli oma autoga appi ja Taivol oli ka võtta mahukam auto ja järelkäru. Sellegipoolest pidime Masteriga käima kaks korda, kuna keldrist tuli veel nii palju kraami, mis kõik esimesse käiku ei mahtunudki. Kõik rääkisid enne kolimist, et oi küll nüüd saate palju asju ära visata, näete mida teil üldse vaja pole olnud. Aga vot võta näpust. Asju oli/on meil küll palju (vist?), aga ära visata ma suurt ei saanudki. Ei tea, kas see tuleb sellest, et oleme jooksvalt mittevajaliku kõrvaldanud või siis me polegi mittevajalikku endale soetanud. Samas on täitsa õudne mõelda, et nende hulga asjade juures on kõik meile vajalik ;) 

                      

                 

          

Lõunaks oli esimene osa asjadest autode peale laetud ja aeg süüa. Lõuna pesukorvi peal :D

Ja siis läks sõit lahti. Neli autot, loomad ja lapsed, lilled ja riided. 

 

                 

 See Melliste tuulik siin on jällegi nii-nii märgiline me jaoks. Alguses oli selle järgi hea sõpradele seletada, et kuhu tulla, kui meid otsivad. Hiljem juba lastele öelda, et kohe oleme kodus, tuulik juba paistab. Jälle pisardades mõtlen, et mis saab Kadril selleks maamärgiks, mis lastele kodu lähenemist näitab. 

Pärast väikest peatust teel, korrigeerimaks laadungit, jõudsime kohale Kadri tallu. Ilm otsustas just sellel päeval 9.augustil 2017 pöörata väga kuuma poole. Kadri tõi aga oma paksude kiviseintega just vajaliku varjupaiga selle eest.  Edaspidi siis pildid majast ja hoovist enne kui asjad rohkem või vähem organiseeritult sisse said.  Maja ennast ja ümbrust hakkan piltide ja toimetamiste kirjeldamise abil edaspidi rohkem tutvustama. 

Suur tubaMeie Urve :)

 

Suur tuba

Meie asjad 

Marjapõõsad liivakasti juures. Vaatamata kurbusele, mis Mellistest lahkudes valdas, nägin seal, et lapsed on õnnelikud ja võtsid kohe esimesest hetkest uue koha omaks. 

Kadri perenaine. Väga kummaline on seda kirjutada. Ei tunne ennast küll nii suure ja täiskasvanuna. Perenaine viitaks nagu kellelegi pisut vanemale ja jässakamale tädile, kes, küünealused põllutööst mustad, tuleb rätik peas tuterdades külalisi tervitama. Ilmselt olen viimasel ajal liiga palju Tõde ja õigust lugenud ;). Aga mine tea, äkki see saatus mind nüüd ootabki. 

Isiklik mängunurk

Peauks

Täpselt nii mukid me lapsed esimestel nädalatel olidki. Nagu mingi paisu tagant lahti pääsenud. Heljusid poolpaljalt ringi ja tutvusid oma uue koduga.