Tahaks tekitada esimesel septembril nende kivide peal pildistamise traditsiooni.
Kodus tegeleme väga igavalt kõiksugu pooleliolevate projektidega. Rando on nokitsenud ikka terrassi lõpetada. Igasuguste augustikuu pidustuste kõrvalt on selleks aega leida ikka väga keeruline olnud. Aga tasapisi siiski on see tehtud saanud. Sama ka tubaselt aknapale viimistlemise ja radiaatorite panekuga. Praegu see sügisene soojalaine veel kütmise muret ka nii esile ei tõsta, seega laseme minna ja vaatame jooksvalt, kuis jõuame.
Juba saab sihtotstarbeliselt kasutada, aga tegemist veel jagub.
Üks külg on veel jäänud teha.
Assistent
Rando tegi mu tungival nõudmisel lillekastid. Ma küll arvasin, et lähen poodi ja ostan sealt midagi (naiivselt lootsin leida), sest Randol on aega nii vähe, vaja siis mul talle veel töid juurde leiutada. Aga kui poest midagi peale plastiku võtta ei ole (ja ega ma kümnetes erinevates poodides käia ka ei viitsi), siis said hoopis sellised. Tegelikult ei võtnudki nende tegemine väga palju aega ja ikka palju kenam kui mingi masstoodang (ehkki, mulle meeldivad nad ikka niiväga, et Rando võib varsti tootmise küll püsti panna, neid saab massiliselt).
Ja nii kui vähegi kannatas, hakkasime terrassi igapäevaselt kasutama.
Rando nüüd asjatab toas. Viimistleb palet ja tegeleb seina värvimisega.
Mõlemale poole akent tuleb radiaator.
Mina küll talvise kütmise peale natuke mõtlen, ehk tassisin nüüd oma kassipojakesi kuuri. Räägin siis kevadel kuuri seinaäärde kuivamalaotud küttepuudest. Olgugi, et mulle see ladumise töö meeldib ja iseenesest ei ole mul midagi selle vastu, et seda kaks korda aasta jooksul teha, mõistan ma tegelikult suurepäraselt, et see ei ole kuigi jätkusuutlik lahendus ning talvepuud võiks laduda ikka kohe kuivama sinna, kust nad hiljem katlasse rändavad. Paraku ei ole siin majapidamises selleks hetkel head lahendust, me küll mõtiskleme, kuhu ja kas midagi leiutada. Õnneks või kahjuks on praegu lihtsalt nii palju muid projekte töös, et kuskile midagi suuremat ehitama hakata ei saa. Usun muidugi, et tulevikus mõtleme ka sellele.
Vahepeal sai meil siin majas kaks aastat elatud. Kahjuks sel aastal mul küll nii palju mahti ei ole, et mingit võrdlevat blogipostitust teha. Eks mõned suured muutused ole niikuinii, aga ehk on edaspidi mõistlikum tehtut pisut suurema intervalliga võrrelda.
Ja Randol oli sünnipäev.
Ja siis sai Siiba meil 7. Küll oli palju koogisöömist.
Panin kevadel maha pisut sibulat. Esialgu võtsin seemne poest ja olin juba arvestanud, et ega mina küll sibulat kasvatada ei oska. Tavaliselt on nad mul nii nirud ja arusaamatult väikesed jäänud. Ja siis pakuti pisut Peipsi sibula seemet. Otsisin välja viimased vabad jupikesed maad ja pistsin sellegi seemne mulda. Nüüd sain aru, miks ma ei ole osanud sibulat kasvatada. Ilmselt olen valet seemet kasutanud (vasakpoolne on poest saadud seeme - kõige tavalisem, parempoolne Peipsi sibula seeme).
Meie ploomipuu ägab.
Pisut kartulit. No seda on tõesti ikka pisut, kui terve talve peale mõelda. Samas ikka äge ka. Ise kasvatasime ju.
Praegugi on veel kasvuhoones vilju nii et tapab. Paraku lubab juba päris külmasid öid, et ilmselt tuleb nad nüüd tuppa järelvalmima tuua.
Tegin boršipõhja ka, talvel ikka hea võtta ja Eliisabet suure suuga veel räägib, kuidas see ta lemmiksupp. Isegi nii lemmik, et selle viimase raasukese, mis purki ei mahtunud, sõi tilgatumaks otsa. Aga tõsi on see, et hoidis sai aus. Tegin selle retsepti järgi. Julgen soovitada.
Viimane tekivenitus. Nüüd sai valmis. Tegin 100% puuvillasest lõngast. See kaalub ligi 6kg ja on üsna suur. Aga mõnus. Hoopis teine asi, kui sünteetika. Lisaks see sentimentaalne väärtus. Sageli kui õhtul sellel Sofit magama panen, mõtlen, et kus ikka oli inimesel viitsimist. Aga oli...ja tehtud sai...ja olen rahul.
Tegime vanast lõkkeplatsist edaspidiseks ühe lillepeenra. Kuna kingituseks oli toodud väike elupuuke, siis selle ümber edaspidi kõik keerlema (loodetavasti) hakkabki.
Väike droonivaade
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar