Jaanid tulevad... ja lähevad

Kirjutasin minu väga harvadele postitustele tagasisideks saadud rohkem ja vähem delikaatsetele vihjetele vastates enne jaani ühe sissekande. Jändasin sellega kohe üsna pikalt ühel õhtul une arvelt. Paraku otsustas seekord mu arvuti või bloggeri süsteem või hoopiski mingi taevane vägi minu eest ja see postitus ei avaldunud, ehkki ma tegin omalt poolt kõik. Lisaks veel kustus ka kogu sisu. Ehk ma olen nüüd mõned päevad mossitanud ja vandunud, et ma niipea midagi ei kirjuta. Aga kui mõistus tunnetest ükskord jälle jagu saab, siis... noh, ma teen endale elu edaspidi raskemaks, kui nüüd kirjutamata jätan. Ainuke asi, et.... kas ta sel korral läheb üles?

Igal juhul kirjutasin ma sellest, kuidas meil nüüd on neid kultuure aias rohkem ja erinevaid, mistõttu on nüüd vaja silmitsi seista ka "põnevamate" kahjuritega. Nii roosidel kui maasikatel, murelitel, kirssidel. Rooside abistamiseks olen lapsi korduvalt ja korduvalt saatnud lepatriinude leidmise retkele, paraku küll edutult. Seepärast olen siin mässanud rohelise seebiga ja katsetanud ka selle kurikuulsa nõgeseleotisega (mis väetisena enda kuulsust küll igati õigustab, parfüümina mitte niiväga), paraku lõppeb see ikka üsna kilplase kombel täide sõrmede vahel laiaks litsumisega. Oh well, mis iganes paremini magada aitab, eks... Kõige selle juures tahaks ikka olla ju mahe. Mitte, et mahe olemine on mul esimene ja viimane mõte ärkveloleku jooksul. Lihtsalt, kui mul on ju see jupike (alternatiive arvestades, ikka ülipisike jupike) maad, siis milleks mingite kes-teab-mis-keemiaga-seda lõhkuda. Eriti kui natuke pikemalt niitmata jäänud muru kutsub kohale nii palju mummukesi ja õiekeste üle rõõmustavaid putukaid. Kes olen siis mina, et võtta endale õigus ühe või teise pudulojuse ellujäämise üle otsustada? Ehkki täide ja tigude osas ma lihtsalt ei oska empaatiat leida.

Harilik lodjapuu

Põhimõtteliselt on ta nüüd selliselt ära söödud. Ma ei teagi nüüd, kas peaksin ta maha võtma. Õitsemise aja ma mummukeste pärast jätsin rahule, aga nüüd? Ega tal hetkel mingit tegu ega nägu ei ole, aga äkki järgmine aasta tuleb? Kas ma peaksin temaga midagi ravimise mõttes tegema, et järgmisel aastal oleks ok? Samas niisama maha võtmine vist seda ussikeste kolooniat ei hävita? Jeerum, kui palju küsimusi. Ma parem keeran selja ja vaatan teisele poole. 

Jah, meil ongi murelid. Paraku nii kõrgel ja kauged, et kätte neid enne linde me ei saanudki. Küllap järgmisel kevadel oskame targemad olla. 

Aga huvitav, mis selle pahalase nimi on? Mis temaga peaks ette võtma? Nagu näha, siis võrk teda ei takista. Ta tuleb niimoodi õhtuti maasikate kallale, päeval pole näinud. 

Rando pani suure akna ka elutuppa ära. Ütlen, nagu see oleks midagi üliigapäevast. Noh, et eile tegin süüa ja vaatasin telekat ja siis panin akna ette. Tegelikult ei ole see ju absoluutselt nii (Rando ei tee meil süüa :D... eriti.... viimasel ajal), küll aga see hetk, mil oli akna ettepanemise aeg, tuli vaatamata pikaleveninud ettevalmistustele, siiski nii äkki samas väga loogiliselt. Nii ma siis keksisin ühel õhtul pärast Sofi unne aitamist jälle õue, kui maja taga heljusid ringi Rando ja Raimet ning mitte niiväga heljudes selle üliraske akna ette panid. Tänaseks on Rando saanud ka villa ja tuuletõkke pandud, õuest on jäänud veel voodrilauad tagasi panna. Nüüd sai aken ka õige koha peale. Varasemalt on siin aknad pandud vanade raamide sisse, nüüd selle suure jaoks tekitas Rando raami voodri tasapinnale põhimõtteliselt. Ta räägib neid külmasildasid ja muud juttu, kuidas see külm muidu kuskiltpidi peaks sisse tulema või soe välja või jumal teab, mis veel (palun vabandust, mul on täna väga unine päev, et üritadagi seda selgitada, isegi kui ma lõpuni mõistaks). Igal juhul, ma usun ja usaldan teda. Ju siis nii peab.

Sillus sai pandud (moodustus see kahest raudlatist/vinklist, mis keermelattidega omavahel ühendatud).

Lõhkumise ajaks pani Rando siia suurde tuppa ühe tugitala. Sellise koha peale ta statsionaarselt ei jää, küll aga tekitas ideid, kuidas siiski mingid talad meil toas võiks olla. Edaspidi sellest siis lähemalt. 

Hakkab looma

Siit tuli välja eestiaegseid kive. Noh, maja ju  neist tehtud tegelikult. Nii hea meel, et osad neist leidsid ka tee taaskasutuseks ja saavad uue elu sõprade juures. 

Selline sai siis lõplik auk. 

Sein on päris paks, või kui kasutada delikaatsemate laste sõnud, siis "tüse".Siit paistab suure toa radiaator. Sellega on meil ka uued plaanid juba töö käigus tekkinud. Aga küllap siis edaspidi jälle täpsustan. 

Aken on tulemas

See raam ja akna pool oli meeste sõnul kokkuvõtlikult kergem kui pärast see lahtikäiv uks. 

Niimoodi piilusime kile alt, mismoodi vaade hakkab olema. 

Ja nüüd juba saab seda panoraamvaadet täiesti nautida. Koristamine veel jääb, aga olgem ausad, see ikka köki-möki ju. 

Tegelikult ma väga ei mäletagi, mis ma sinna eelmisesse, kustunud postitusse veel kirjutasin. Äkki oleks pidanud varem ette võtma praeguse postituse, ehk oleks siis rohkem meelde tulnud? Meenutused tehtud töödest ei aita paraku ka, kuna kõik on tiirlemas igapäevase olme ja aknapaneku ümber. Küllap tähtsamad asjad leiavad tee siia kirjasaamiseks edaspidi jälle üles.

Võib olla ma kevadel juba panin kirja, aga Johannake tuli ükspäev mu juurde sellise peotäie tammetõrudega. 

Me panime nad mulda.

Ja kui vahepeal tundus, et me oleksime nagu midagi valesti teinud, siis lõpuks läks siiski 11st tõrust üheksa kasvama. Meile meeldib. 

Ühel sumedal suveõhtul üritasime laste leelotamise kõrval tuulekella kuulata. 

Eliisabeti põselohk paistab isegi seljataha :) 

Ja mõnel hommikul jõuame Randoga hommikusööki nautida isegi enne tema tööleminekut.

See ploomike vajab abi, sest üsna koormatud.

Jaanipäevane Johanna

Rando hakkab peagi puhkus. Oleme sel aastal mõelnud, et ilmselt võtame puhkamise ette ka. Ehk äkki tuleb järgmise postituse sisu hoopis teisest valdkonnast ja ehitustööd jäävad mõneks ajaks tagaplaanile. Ma üritan üle olla oma ärevusest, mis tekib, kui mõtlen kõikidele tegemistvajavatele töödele ja võtta vabalt nagu Rando: kuidagi ikka saame valmis :) 

Nautigem suve!!!