Meil on siin mõnus :) Käime ringi (ok, niisama ringikäimist on vähe, ikka miskit tööd pooleli) ja õhkame, et nii hea sai. See esimene aasta on läinud imeväel. Tahaks olla kuidagi originaalsem oma väljendustes, aga paraku nii on: aeg läheb kiiresti. Sai ju plaani võetud päris mitmed tööd, järele mõeldes päris mitmed neist ka realiseerusid. See kõige suurem ja olulisem (keskküttesüsteem) on küll veel pooleli, aga Rando oma igaveses optimismis on jätkuvalt veendumusel, et seegi saab ettenähtud ajaks valmis. Mõned mõtted jäid ka ellu viimata, näis, kas nende jaoks tuleb alles aeg või kujunevad ideed hoopis teistsugusteks. Ja eks mõnes kohas tuleb järeleandmisi ka teha. Siis on mõistuse säilimise tõenäosus suurem ;)
Eks mõtteid, mis vahetevahel peas tiirlevad, on veelgi. Aga kuna ma blogi ei kavatse päris unarusse jätta, siis saan nad kirja panna edaspidi. Sel korral näitan, mis oli siis ja mis on nüüd. Ei maksa oodata meeletuid uuendusi, aga tegelikult oleme ju ikka nokitsenud, seega üht-teist märkab. Vaatame siis, mis toob uus aasta.
Nendel piltidel pole peale pisut kahanenud liivahunniku midagi oluliselt muutunud. Rando lõpetas tüdrukute toa akna ümbruse ära, aga katusealune on samamoodi kole nagu eelmisel aastal :D
Siin on Randol kõnnitee (kui seda võib nii nimetada) korralikuks tehtud.
Noo siin peaks olema juba natuke märgata erinevust. Päris kõike korda ei ole jõudnud teha, aga nõges enam nii ei voha :)
Terrass on nüüd uus. Sinna ümber peaks tulema roosid, need on mul ka valmis ostetud, aga istutamiseni läheb veel aega. Kui see markiis seal mõnusal suvepäeval lahti teha, siis me Randoga kujutleme oma naiivsuses, et oleme nagu mõnes vahemereäärses külakeses. Kuum suvi võimendas seda kujutelma veelgi.
Nonii, siia olen ma kaevanud aiamaa, värskendanud vaarikaid, Rando ehitas kasvuhoone ja mina tegin sinna kase taha veel ka ühe mustikapeenra.
Minu mustikapeenar
See puu oli eelmisel aastal nõgestes. Eks me nüüd vaikselt üritame seda massiivi taandada, aga see läheb visalt. Muidugi natuke nõgest on hea, saab teha seda peent nõgeseleotist, mida poes kalli raha eest taimede väetamiseks müüakse. Aga päris nii palju pole teda ka vaja.
Rando on seda eriilmelist hekki välja trimmerdanud, nüüd saavad ehk särada ka need taimed, mis vähemalt eelmisel aastal olid umbrohtu mattunud.
Vaade kasvuhoonest maja poole. Tähelepanelikul vaatlusel selgub, et olen hakanud juba talvepuid (loe: oma lapsukesi) kuuri vedama.
See valge kuubik on siis meie tulevane katlamaja :)
Rando on katlaruumi ehitamisega jõudnud nii kaugele. Ma ei teagi, mis tal seal veel teha on. Ilmselgelt võiks vist uks olla ja korsten pisut kõrgem. Aga siis hakkavad torutööd ja kõik muud sellised asjad, millest ma mitte midagi aru ei saa. Me just arutasime üks päev, et mul järjest enam süveneb kahtlus, et ega valmis ei jõua. Rando vastu, et tal just nüüd on tunne, et ikka saab. Vaatab siis, kellel õigus.
Siin on muutusteta.
Siin ka muutusteta. Valgus on küll erinev piltide tegemise ajal ent sellegipoolest võib näha, et sel aastal küll muru nii roheline ei ole. Üldse on praegu maru septembri tunne. Eelmisel aastal, kui siia tulime, oli esimene kuumalaine tol aastal. Tänavu aga on kuumus kõik looduse kiiremini sügisesse viinud.
Rando tegi lastele ka mängumaja. Sellest olen täpsemalt eelnevalt kirjutanud.
Selle aasta vist esimene ja ainukene õun, mis oma aiast saame. Ehkki puud õitsesid korralikult ja õunugi oli külljes lademetes, on nad kõik puude külge ära mädanenud. Ei arvakski, et nii kuuma suvega saab olla ka selliseid probleeme.
Emme, vaata, mina olen printsess.
Tubastest muutustes ma eraldi ei hakka pilte välja tooma. Pisikesi nokitsemisi on ikka olnud, suurim on ehk plikade toa remont. Järgmiseks talveks on järgmised plaanid. Jällegi suured, loodame, et neist vähemalt pooled jõuame oma printsesside kõrvalt realiseerida :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar