Full on suvi

Nagu võiski arvata, siis ega suvel eriti ei jõua siia kirjutama. Mööda on läinud umbes-täpselt kuu viimasest postitusest. Suviseid toimetusi on ilmselgelt nii palju, lisaks tahaks vahepeal ju mitte midagi ka teha, suvitada ja rannas mõnuleda. Meie see viimane täiendus perele arvab, et magamine on nõrkadele ja on selle oma menüüst vähemalt päevasel ajal suuresti välja jätnud. Äärmisel juhul süles ja pidevalt liigutades natuke ju võib ;) Praegugi üritan ühe käega piisavalt kiiresti trükkida, et mõte eest ära ei läheks. Just täpselt selle pärast tuleb seekordne postitus peamiselt piltidena. Samas midagi ülihumoorikat ja tabavat kirjutada polegi. Endiselt nokitsen mina aias, mis ajapuudusel väljendub meeleheitlikus püüdes saavutatut säilitada ehk kastan ja rohin. Rando on paar korda niitnud muru, aga tänavune suvi on õnneks või kahjuks hoolitsenud selle eest, et väga palju aega muru hooldamisele ei kulu. Iseasi, kas seda muruks üldse enam nimetada saab. Seepärast lähebki ikka põhirõhk keskküttesüsteemi ja katlaruumi ehitamisele. Mulle küll kõrvaltvaatajana tundub, et uueks kütteperioodiks valmis saamine kuulub sinna ulme valdkonda. Lihtsalt nii palju on teha, nii katlaruumi ja süsteemi endaga kui ka muud jooksvad asjad.

Marjahooaeg algas maasikatega. 

Terve sügavkülmik on maasikamoosi täis, aga nautima pidi ka värsket kraami ;)

Lebokunnid

Siis tulid kirsid. Oi kui kaua võtab nende kividest puhastamine.

Aga see oli kahtlemata vaeva väärt, sest tulemuseks väga maitsev kirsimarmelaad. 

Järgmiseks tundusid valged sõstrad piisavalt valmis olema. 

Neid panin esialgu mõne liitri jagu sügavkülma, aga kuna selgus et kahe põõsa jagu on söömiseks siiski liiga palju, tegin pärast keedumoosi neist ka veel. Jah, ka mina ei ole varem kuulnud valgesõstramoosist, aga näed, tegin. Eks ta ilmselt on maitselt üsna punasesõstramoos, lihtsalt valge. Söömiseks jäi ikka veel rohkem kui küll. 

Mustsõstrast olen juba korduvalt moosi keetnud. Sügavkülma enam midagi ei mahu (kas nüüd peaks suure sügavkülmiku ostma?) ja aurutajat mul veel ei ole, seega pean ilmselt veel korduvalt moosi keetma.

Ja siis hakkasime saama saaki ka kasvuhoonest. Ok, jao pärast saime kurki juba jaanipäeval, aga nüüd juba jagub kõigile ampsamiseks. 

Jäätisetiirult tulles ootas konn

Johanna ei teagi, mida süüa, kas jäätist või kirsse või hoopis tomateid. Ta andis jäätise Siibale ja keskendus kodusele kraamile. 

See on see ämma antud tomatitaim. Ma kutsun teda hellitavalt viinamarjaks.

Kodune kraam õhtust grilli ootamas.

Ja isegi terrassi pealt saab head saaki. 

Katlaruumist ma igal õhtul eraldi pilte pole teinud. Küll aga toimetab Rando seal igal õhtul tunnikese kaupa. Ees on tulekindel uks ja laes tulekindel kips.

Aknad ka kinni müüritud ja krohvitud. Rando on veel mingit osa seina üles ladunud, mis seal pude oli, ka krohvinud. 

Aga siis vahepeal oleme niisama ka. Tõsi, see konkreetne pilt on tehtud selle viie minuti jooksul, mil Sofi tol päeval magada suvatses.

Pühajärvele minek

Oma preilidega

Vahepeal oli meil pulma-aastapäev ka. Seitse sai täis, vapralt järgmistele vastu :)

Näitasin plikadele, kuis ma kunagi lasteaeda ja kooli käisin.

Niisama varjus, sest mujal ju kuumus olla ei lase. 

Ja Sofi sai kaheseks kah. 

Sofi sai meil ka jälle vanemaks

Viimasel ajal lepatriinud palju kõneainet saanud. Nüüd siis natuke veel kodumaist lepatriinut.