Rando kevadine puhkus

Eelmine postitus sai peamise ajendi vihast. Et kevad nii venib ja et auto katki läks ja sada muud asja. Aga kohe, kui see kirja sai, hakkas ilm edenema ma ei oska öeldagi, kui suurte sammudega. Järgmisel päeval olid juba kuldnokad platsis, mis tegelikult võib olla väga tavaline selle aja peale, ainult et kohalikku ilma vaadates tundus uskumatu.

See oligi järgmine päev sellest talvest. Uskumatu ma ütlen. 

Siis sai õues juba nii ringi käia, et oli ka, mida vaadata.

Ja kohe ka rattad välja võtta.

Kõik see edenemine päädis nüüd sellenädalase esmaspäevase soojarekordiga, mistõttu me isegi olime vaata et lühikeste varukatega õues.

Värske õhk väsitab

Tuleb kasutada iga võimalust, et õues süüa. Ma ei tea tegelikult, mis teema sellega on. Vabalt võiks ju toas ka süüa, miks seda manti kõike õue tirida. Samas nii mõnus on. Selle kuuma päeva kasutasime küll igas minutis eile ära. 

Uuel aastal uue hooga.

Loomulikult kasutasime juhust ja kütsime tuba päikese soojaga. Korraks tekkis tunne juba, et kõik see talvine pimedus ja toas kükitamine on seda õues ja suves olemist väärt. Tegelikult ju ongi. Lihtsalt täna on ilm jälle aprilli moodi, mis tegelikult ju pole ka halb, arvestades, et nädal aega tagasi ei jaksanud ma Johanna käru paksus lumesopas lükata.

Eelmisel nädalal tegeles Rando peamiselt auto remondiks vajalike jubinate väljaotsimise ja tellimisega. Vaja oli mingeid klappe ja ketti ja siis veel pihustit ja võimalik, et veel mõnda asja. Siinkohal vahemärkuseks, et ma  räägin väga teadja moega kõigest sellest, tegelikult ainult kasutan sõnu, mida siin kuulda on olnud. Sisuliselt ma ei mõista, aga ma arvan, et ei peagi, peaasi, et mul on selle mõistmiseks inimene ;) Igatahes, Randol sai töö nüüd reedega läbi, pidi tulema kahenädalane puhkus, kus üritame tegeleda (nii palju kui see meie võimuses on) auto müümise, puhkamise, koduste tegemist vajavate töödega. Nüüd aga lisandus kõige selle juurde veel autoremont, mis ajaliselt oleks vaja enne kõike muud tehtud saada. Auto kokkupanemiseks vajalik pihusti aga pidi jõudma meieni esmaspäeval, mis võttis ära mõned päevad autoremondist, andes vahepeal mahti tegeleda koduste toimetustega. Samas kuna me pere teine auto on maru pisike, siis mõned päevad oleme sõitnud nüüd ringi kui klounid (teame ju kõik, kuidas umbes 12 klouni kõik imepisikesse autosse peavad ära mahtuma). Eriti koomiline võin selle kõige juures mina välja näha. Käin ja kakerdan ju niigi naljakalt, nüüd siis tiri sellest kaheukselisest veel lapsi ka tagaistmelt välja :D. Igatahes sai Rando eile kätte Toyota lõpuni parandamiseks vajaliku pihusti. Paraku oli meile saadetud katkine detail, mistõttu jäi ka eile autoremont seepärast pooleli. Oi me olime marus. Mõlemad. Aga sarnaselt korterimüügil ette tulnud viperustele, olime ka nüüd juba olukorras, kus lihtsalt naerma hakkasime. Sest tundub, et sellised asjad juhtuvad ainult siis, kui reaalselt on seda jama (ma ei taha kasutada vängemaid termineid, ehkki mõtteis nad mõlguvad küll) niigi palju. Nüüd siis veel üks.

See lihtsalt üks pilt autoremondist. Tegelikult saaks seal ilmselt tuhandeid teha, aga mind ajab see tegevus (pigem, et me oleme olukorras, kus seda peab tegema) nii tigedaks. 

Mõneti oli see katkise pihusti saamine küll hea, sest muidu oleks Rando pidanud külma kuuri alla minema ja seal autot parandama, nüüd aga sai ta nautida võib olla, et selle suve ainsat sooja ilma ;) Ja kui ma ütlen nautida, siis mõtlen, et ta sai teha rasket füüsilist tööd, seda küll õues.  See viha pihusti pärast andis küll nii palju jõudu, et jõudsime kahepeale umbes pooleteist tunniga ära laduda järelejäänud pooled talvepuud.  Mõni võiks nüüd küsida, et miks? Mina ju ladusin ära puud?

Siinkohal tuleks vist kasutada mõtet, et liigne agarus on ogarus. Ehk siis esmapilgul tundus, et eelmise nädalalõpu soe kevadilm oli laotud riida alt keltsa ära viinud ning seepärast kukkus riit lihtsalt ümber. Ei maksa selle tööga äkki kiirustada? Samas, kui seda talvel ei tee, siis  kuna veel? Küll aga olukorrale täpsemalt otsa vaadates, märkasime, et aluseks pandud lauad ei pidanud talviste märgade puude raskusele vastu. Eks elu õpetab (eriti just siis kui jamamist kõige muuga on niigi palju). Aga nagu öeldud, siis saime need kiirelt eile uuesti riita pandud.

Lisaks käisid meil Rando vanemad, kes aitasid natuke kaasa mõelda kasvuhoone võimaliku asukoha üle. Aastetepikkuse aiapidaja kogemusele toetudes tegime aia plaani nüüd natuke ringi, kasvuhoone läheb pisut eemale, kuna eelmise koha läheduses on üks kask (mingi teistmoodi lehtedega kask, lõhislehine?), mida niisama lihtsalt ei raatsi ka maha võtta. Seega pidi kasvuhoonet sellest veidi eemale nihutama, seejuures arvestades kuuri võimalikku päikese varjamist ja sadat muud asja veel. Igatahes kasutas Rando siis jõudeistumise aega ka selleks, et täpselt välja mõõta kasvuhoone plats ning ära kaevata väike vagu (ma ei oska hetkel paremat sõna leida), kuhu siis pannakse pärast karkassi alla jääv toestus.

Rando tahtis teha reklaampilti ka ;) 

Tegelikult on seal veel maa väga külm ja märg, ega me seal lähipäevadel kasvuhoone osas midagi ette võtta ei saagi, aga vähemalt on nüüd algus tehtud. Seda enam, et taimekesed, mis oma elamist ootavad, juba kosuvad. Ehkki visalt. Või noh, tegelikult ma ei teagi. Vist normaalse inimese jaoks täitsa hästi kosuvad. Aga kui siis Rando ema (tuletan meelde, mingi meeletu aiaguru) tõi mulle ühe kirsstomati taime juba endal eest ära, siis ma tahtsin küll nutma hakata.

Ma vist ei pea andma kolme arvamiskorda, et pakuksite kumb on minu "kõige ilusam tomatitaim" ja milline ämma oma :D 

Ma ise olin enda taimede üle nii õnnelik, et nii tublisti kasvavad, väetan ja kastan neid ja sätin, et kass liiga ei teeks ja et ikka piisavalt valgust oleks. Ellen arvas, et kuna tema aknalaual on taimekeste all veel tükk penoplasti, siis see hoiab ja annab sooja, mistõttu paremini kasvavad. Panime Randoga täna hommikul siis meie aknalaudadele ka penoplasti (Rando samal ajal targutas, et ega ema taimed on kogu aeg sellised olnud, aga tema lapsepõlvest seda penoplasti küll ei mäleta). Vaatame, ega halba see teha ju ei saa, aga ma millegipärast ei usu, et nad mul sellepärast nüüd sama suureks kasvavad. Samas ma mõtlen selle meie kevade peale ja usun, et pea kaks kuud saavad nad siin aknalaual veel olla, et äkki polegi vaja, et nad nii kiiresti nii pikaks kasvaksid.

Aga kui tulla nüüd selle juurde tagasi, et Randol on puhkus, siis tegelikult oli meil plaanis nüüd nädalavahetusel talgud teha. St meil on mingid tööd, mis oleks vaja kindlasti kiiremas korras ära teha, samas mille ära tegemiseks oleks vaja ehk paar inimest rohkem appi võtta. Ehk siis talgud :D Kuna aga see kevad veel eelmisel nädalal arvas, et ta siiski ei tule (st maa oli külmunud ja mitut talgutööd, ei saaks sellisel juhul teha), lisaks on meil jätkuvalt vaja see auto ikka eelnevalt korda saada, siis mõtlesime talgute aja nädala võrra edasi lükata. Loodame vaid, et ei saja, muul juhul peaks hakkama saama, eeldusel, et ettevalmistavad tööd tehtud saavad. Peamine vaatluse alla tulev probleem on meie maja vannitoapoolses otsaseinas. Nimelt on see kahtlaselt kummis. Nüüd olekski vaja seina voodrilauad lahti võtta ja välja selgitada, mis seal täpsemalt  mäda on. Sügisel arvasime, et vaja on kaevata lahti vundament ja sinna alla valada pommid, et vundament edasi ei vajuks. Rando hetkel ei teagi, kas see on vajalik või on probleem hoopis seinas endas. Eks see siis selgub talguteks, mis seal täpsemalt teeme. Igal juhul on vaja ära lammutada maja otsas olev ja tegelikult oma aja juba ära elanud terrass (meie pere kõige kergem Johanna astus juba augustis seal mitmest lauast lihtsalt läbi) ja sellega on Rando vaikselt juba algust teinud. Osalt ka sellepärast, et sealt alt kiiremini maa üles soojeneks. 

Lapsed käisid nädalavahetusel vanaema ja vanaisa juures. Me tegime neile siis tagasitulemise auks üllatuse. Olid üllatunud küll. Eliisabet ei saanud isegi süüa, pidi kohe tegudele minema.

Johanna ütles, et ta on hoopis ahvike, kui küsisin, kas ta äkki võiks olla leevike. 

Ehkki öeldakse, et kuldnokkade laulu on keeruline kirjeldada, kuna nad matkivad läheduses kuuldud hääli, siis minu meelest on neil ikka väga selgelt eristatav kädin. Eriti kui mingi ohuallikas ligiduses peaks olema. Küll aga on väga lahedad need kuldnokkade tantsimised, mille kohta võib youtubest väga palju videosid leida. Nii palju ägedaid  isegi, et mul oli päris keeruline valida, missugust siia esile tuua. Kuskilt sealt lugesin, et veel ei olegi selgeks tehtud, kuidas nad niimoodi lennata ja tantsida oskavad, et üksteisega kokku ei põrka. Imeline lihtsalt! 

PS! Selle postituse kirjutamise ajal tuli Rando kuurist (meenutuseks, ta läks sinna kõikide auto remontimiseks vajalike juppidega, et nüüd lihtsalt teha ja teha kuni valmis saab) teatega, et veel üks jupp läks katki. Ja selle saame alles kahe päeva päras! Jumal tänatud, et ta valdkonnas pädev on. Aga.... miks, ma küsin miks see jama nüüd siis läbi ei saa? Vot siinkohal võin küll pakkumistele avatud olla, et kes täpselt ära ütleb, kuna auto korda lõpuks saab ;)