Kevad tuleb.... NOT!

Kõik tänased toimetused tuleb visata homse varna, sest nähtavasti ei saa tänaseid toimetusi täna teha. Hea kui ülehommegi saab. Öelge mulle palun, mis kevad see selline on? Olime lastega külma ja haiguste pärast tuppa aheldatud mingi kolm nädalat. Nüüd nagu hakkaks ilma ja kevadet looma, aga igal hommikul on uus lumi ja liga ja tuul ja IKKA õue minna ei saa. Või noh, saab, aga umbes kaheks minutiks. Ja nüüd võib tulla siin targutajaid, et pole halba ilma, on vaid vale riietus. Targutage jah, eks elu õpetab kunagi teid ka omal moel. Mina saan küll kõik oma targutamised nüüd kuhjaga tagasi. Ühel päeval suutsin lapsed jonni ja vingumise saatel närve nikastades siiski õue saada. Selleks ajaks, kui ise midagigi selga leidsin ja välisukse lahti tegin, oli Nanna juba loigus istumas. St keerasin siis ringi ja läksime tuppa UUESTI kuivasid riideid selga panema. Eliisabet saab juba aru, et märjana ei ole õues kuigi mõnus ja tema ealine iseärasus võimaldab ka valdavalt kahel jalal liigeldes hakkama saada. Johanna aga uudistab seda veemaailma kõikvõimalike olemasolevate meeltega, sh külitades ja käputades ja kõhutades ja no, ei pea need riided vastu sellele. Kui mõelda, et tahaks ise ka siis õue minna ja midagi teha, siis on närvihaigus kerge tulema :D Võib ju mõelda, et ei ole siis mingisuguste plaanide ja teen-selle-ära-mõtetega õue vaja minna, aga mis elu see siis on. Niigi võimalused erinevatel põhjustel praegu nii piiratud. Oi jah, ilmselgelt on need lapsed mulle saadetud selleks, et kannatlikkust õpetada, veel ma ei ole õppust võtnud. Samas ei oska ma ka lihtsalt niisama olla. Käed sügelevad ja vaja on ikka nokitseda. Seda enam, et kui just silmad kinni ringi ei käi, siis rohkem või vähem nokitsemistvajavat on liiga palju. 

Kuna ilm on selline nagu on, siis ei ole me saanud tegeleda üldse nende asjadega, millega ehk oleks võinud, peamiselt katlaruumiga. Ühelt poolt käib Rando tööl, tema ind on raugenud (ei tea, kas pikast talvest või väsimusest või haigusest või lihtsalt niisama), teiselt poolt on just nendel hetkedel, kui midagi saaks teha, jälle külm või tuuline või siis mingid sotsiaalsed kohustused, mistõttu kõige tegemine venib. Ausalt, isegi toidu tegemiseks kulub kolm korda kauem aega. EI viitsigi midagi teha süüa (ehkki peeglisse vaadates nii küll ei tundu ;) ). Niisiis, kasutades kolm korda rohkem aega, saime lõpuks järgmise talve puud riita laotud. Kuluski kõigest poolteist kuud. Aga vähemalt sai tehtud.

Kahel pool meie kuuri on riidad. Esialgu ei osanud paremaid kohtasid leida. Ühel pool ilmselt kuivab kiiremini, saab rohkem päikest. Aga eks siis elu õpetab ja järgnevatel aastatel saame mõelda parema lahenduse peale. 

Nüüd selgus, et need 20 rummi puid, mis praeguse juba MÖÖDUNUD (ma tahaks meelde tuletada) talve jaoks varutud said, on juba otsas. Ehk võib küsida, kas ma ootan liiga sooja, kas maja ei hoia sooja või selle maja omapära nõuabki lihtsalt väga palju puid? Rando on uurinud ja puurinud igalt poolt. Eks ilmselt lae pealt läheb sooja ära rohkem kui võiks, aga samas on Rando seda laepealset ka kõvasti juba korrigeerinud, et peaks ikka parem olema kui varem, lisaks on plaan sinna ikka villa juurde panna (millal iganes see aeg siis suvatsetakse leida). Niisiis vaatame, kas katlasüsteem aitab mingil määral selle koguse puudega kauem läbi saada, kas uus on efektiivsem lahendus, eeldusel loomulikult, et me ta uueks kütteperioodiks valmis saame. Hirmuga senist tegevust vaadates kahtlen selles küll siiralt. 

Samas, et mitte Randole liiga teha, et katlaruumiga pole suurt miskit ette saanud võtta (suuresti on see loomulikult meist mitteolenevatel põhjustel), tuleb küll öelda, et ta on mõned radikad seina ära pannud. Kui ma alguses kartsin, et see uus radiaator meie väga vana kiviseina taustal saab olema nagu sadul sea seljas, siis tegelikult ei olegi nii hull. Vabalt võib olla, et see on minu soovunelm ja tegelikult mingid teadjamad inimesed otsiksid heameelega võimalust oksendada, aga paraku on me tegemised hetkel sellised. St eks meiegi unistaks põrandakütte lahendustest, aga praegu ei ole selliseks ettevõtmiseks küll jõudlust. 

Meie magamistoas

Tüdrukute toas

Suures toas

Vaatamata sellele, et lumi ära minna ei taha, arvavad puud ja põõsad ikkagi, et kevad kunagi tuleb (mina isiklikult olen skeptiline) ja hakkavad selleks valmistuma. See aga tähendab, et meie pidime siis ette võtma nende tagasilõikamise. Olin ettevalmistustes väga tubli, käisin raamatukogus erialakirjandust uurimas ja laenasin sõbranna käest väga hea raamatu ja lugesin internetist, lõpuks veel juhtusin ema juures raadiost spetsialisti soovitusi kuulma. Ja kõige selle peale hakkas mulle tunduma, et saan isegi aru, mis teha vaja. Kui aga oksakääridega seal põõsa ees seisin, siis ei osanud peale kukla kratsimise küll midagi teha. Teoreetiliselt saan aru, mis teha tuleb. Praktiliselt on meil siin kõik vilja kandvad kultuurid väga vanad ja sellest teoreetilisest teadmisest on vähe kasu, sest ega neid eelnevalt nende minu teoreetiliste teadmiste valguses töödeldud ei ole. Ehk siis mõtlesin ja kaalusin ja lõikasin lõpuks igalt põõsalt ära mõned vanemad oksad, lootuses, et allesjäänud natuke siiski ka kannavad ja järgmistel aastatel vaatan kujunenud olukorra oma suurepäraste teoreetiliste teadmiste valguses jälle üle. 

Tegin enda jaoks pilti, et see raamat tasub ka endale muretseda. 

Minu ustav saatjaskond, kelle suure panuse tõttu sain õhtu jooksul umbes kaks põõsast üle vaadata. 

Jälle üks jõle rõvekülm ilm, mis siis, et näiliselt kevadine. Aga Rando oli tubli, ütles, et lõpuks hakkas aru ka saama, mis teeb :D 

Rando proovis puurida ka vahtrale auku, et mahla koguda. Minu mälestustes oli see kevadine puumahla aeg ikka väga saagikas. Tuli seda ikka liitreid ja liitreid, ei jõudnud ära juua. Nüüd oleme võib olla heal  juhul ühe liitri saanud. Ma ei usu, et aeg on vale, sest nii palju olen näinud pilte, kus mahla kogutakse. Või siis meil on lihtsalt siinkandis aeg vale? Loogiliselt võttes ei saa ju muidugi miskit vedelat mulle pudelisse voolata kui väljas on 10 kraadi külma, aga samas, kuidas siis teisi see ei takista. Ma ise loodan veel kase peale, aga tean juba ette Rando see-on-nii-mõttetu-pole-üldse-magus-mahl-suhtumist, seega ilmselt ta sellesse eriti ei panustagi. Talveks varutud muud mahlad hakkavad otsa saama, tegelikult selline esimene kevadine aia saak oleks täiesti kohane juba. 

 

Märtsikuu mulle tavaliselt ei sobi. Sellel kohe on väga halb energia minu jaoks. Ei tea, kas siis on valguse puudumine minu jaoks kuhjunud ja nüüd ütleb mõistus, närvid ja tervis üles. Või siis on mingit muud moodi halb, igatahes on alati siis just halva vääringuga juhtumised meie jaoks. Ja ma tegelikult ei planeeri aastat nii, et selge, märts läheb tuksi, vaid pigem möödunud aastatele tagasi vaadates võib seda seaduspärasust konstateerida. Sellel aastal ka ei jõudnud ma ära oodata, millal märts läbi saab. Tujud pahad ja oli kohe nii, et ei jaksa. Mõtlesingi siis, et ei hakka märtsis tegema uut postitust, jätan aprilli, et paremate mõtetega olnut jäädvustada, aga tundub, et aprill ei saa etem. Märtsis tõi saatus meid ikkagi maa peale ja koputas tõdemusega, et me ei mahu kohe varsti enam oma praegustesse trandulettidesse ära. Ehk hakkas paaniline uue/suurema auto otsimine. Lisaks olemasoleva müümine. Kui vähemal teoreetiliselt oleme suutnud Randoga piigid murda ja ühe konkreetse mudeli välja valida, siis auto müümine ei sõltu niivõrd meist kuivõrd nendest olematutest ostjatest. Täna läks veel praegune auto ka katki, mis võtab nüüd kõikvõimalikke ressursse, et korda saada. Peab vist hakkama nüüd ootama, kuna see aprill läbi saab. 

See on otsene kellakeeramise tulemus. St meie majapidamises ei ole sellist asja varem juhtunud, et laps jääb laua taga magama. Tõele au andes, kartsin ma, et ta on õuna endale kurku tõmmanud, aga ei, siiski väsimus võttis võimust. 

Kass käis meil ka arsti juures. Tähelepanelikul vaatlusel võib näha paljaksaetud kõhtu. Nüüd on meil kesksoost kass või oleks õigem öelda ilma soota kass. 

Issi lõbustab lapsi niimoodi

Teoreetiliselt peaks siia nüüd enam-vähema saama hakata põrandat valama, aga ei lähe soojaks ju, et saaks seda teha. 

Ja mingi auto vm mootriga asja putitamine on ainus, mida Rando on nõus tegema ka une arvelt. Kõik muu ei kaalu tema und üles. St igal vabal ja mitte nii vabal hetkel poleerib ta jälle murutraktoris midagi. 

Üritasime munadepühadel mune värvida. Üritasime, kuna pooled munad keesid katki, mis võttis võimaluse neid kuidagimoodigi kaunistada. Ma olin austalt öeldes väga kuri, sest miks müüa valgeid mune värvimiseks, kui need seda ei kannata. Ja asi polegi mitte niivõrd selles, et nad oleksid nii väga kallid (ehkki kallimaks on munad ja kõiksugu värvid läinud kõvasti), vaid eelkõige selles, et lapsed ootasid munade värvimist (koksimisest ma ei räägigi), ise tegelikult saaks ka rutiinist vaheldust seeläbi, aga siis läheb nii hoopis. 

Rando mässis mõned munad ülikannatlikult sibulakoorte sisse.

Eliisabet kasutas moodsamaid vahendeid. Siinjuures hakkasin ma mõtlema, et mismoodi me ise vanasti mune värvisime. Sibulakoored olid ju niikuinii, mäletan nagu ka mingeid spets vildikaid, aga säärast värvi sisse kastmist või kuumas vees muna ümber kleepuvat kilet küll ei olnud. Tänapäevased lahendused on kahtlemata kergemad ja eeldusel, et munad terveks jäävad, saab piltilusa tulemuse. Aga lastel teha reaalselt seal küll midagi ei ole. Selles suhtes igav. 

Ja lõpuks sai minu vanamoodsale maitsele sibulakoortega ikka kõige kenama tulemuse.