Rando kevadine puhkus 2

Rando puhkuse teine nädal läks jätkuvalt peamiselt auto parandamise lainel. Ehkki olime mõelnud, et selleks ajaks saavad suuremad tööd tehtud ja leiame rohkem aega puhkamiseks, lastega millegi mõnusa tegemiseks. Jäi Siiba ju lasteaiastki nädalaks koju, et saaks kvaliteetaega veeta. Kasutades jätkuvalt me klouniautot, käisime põgusalt Nina külas neid kuulsaid jäämägesid vaatamas. Lapsed küll olid veendunud, et tegemist on kristallimägedega, mis sisuliselt ju niiväga vale polegi. Minagi polnud kunagi midagi sellist näinud, tekitas mulle meeletu jää isu :D Jää asemel tulime koju aga suitsukala sööma, sest just seda parasjagu meile seal külavahel kohaliku ärika poolt pakutigi. Ärikas või mitte, kala oli ehe ja sõime kõik isuga.

Sellistest jääpulkadest need suured mäed olidki. Minu meelest üsna arusaadav, miks isu tekkis :D 

Ka siin oli kalmistu niimoodi ilusti järve ääres. Sarnaselt Kallastele on seegi viimne puhkepaik väga kaunis kohas. 

Vihmasemate päevadega muutus pinnas ka teisele poole kuuri laotud puuriitade all pehmemaks ning teinegi riit hakkas otsast vajuma. Saime õnneks jaole, et terves osas ta ümber ei kukkunud (veel), aga lisatoimetamised siiski. Nüüd käib Rando iga mõne päeva tagant neid puid jälle seina äärde koksimas. Mina loodan, et peab ikka mõned kuud vastu, enne kui pean neid sisse vedama hakkama. Päris kolme korda neid puid küll laduda ei tahaks... isegi mina mitte. Seda enam, et varsti tuleb uus ladumine, kuna sauna jaoks on tellitud kasepindu. Seegi tuleb eelnevalt töödelda sobivamasse vormi ja kuskile kuivama laduda.

Ka kasvuhoonega tuleb jooksvalt tegeleda, sest varsti ma enam ei jaksa seal ise midagi teha, aga Randol on sada muud asja lisaks veel. Seepärast olekski hea, kui saaks sellega ka mõistlikul ajal joonele, et ta pärast üksi kõige selle töökoorma all ägama ei peaks. Tal praegugi väga palju teha. Igatahes, lõi Rando ju labida maasse, et hakata vaikselt ehitamisega tegelema. Aga ilm oli vahepeal jälle nagu ta oli (iseenesest natukene heagi, sest sai üle tüki aja toas koristamisega tegeleda), mistõttu seegi ettevõtmine edeneb nii visalt.

Üldiselt ongi meil praegu umbes miljon poolikut projekti, mille lõpetamine ei sõltu ükski meist. See segab mind tegelikult. Usun, et Randogi tahaks, et mõni asi juba valmis saaks. Kuna aga ei saa, siis võtame ette jälle järgmise töö ja lammutamise, et edaspidi oleks veelgi rohkem tegemist ja poolikuid projekte :D Ehk siis Rando valmistus kasinate ajaliste ressursside piires talguteks, võttis veelgi maha vana terrassi ning lahti maja otsaseina, et saada aru, miks sein nii kõver on. Ega ise me väga hästi aru ei saanud sellest ;), aga õnneks meil käisid talgute ajal vanemad abiks ja kogenumate ehitusmeestena järeldasid nad, et maja ongi niimoodi "kumjalt" ehitatud. Ehk isad vaatasid seina üle, müdistasid ja tokerdasid seal natuke ja panid seina kinni tagasi. Vundamendi valamist ei olnudki vaja teha ja sein ei tohiks ka kokku variseda. Minul jälle selle koha pealt süda kergem.

Siin on sein lahti võetud, mingid praod on seinas kunagi olnud, aga need on kinni krohvitud. Oma pere sptetsialistid vaatasid üle ja jõudsid veendumusele, et ongi selline vana maja ja niimoodi ehitatud. Seinte sisse on laotud veel mingid torud, mis Rando arvates on ehitamise hetkel olnud olulised materjali säästmise ning seinte soojahoidmise seisukohalt. 

Ja nii pannakse seina juba kokku tagasi. 

Talgutest rääkides, siis nagu iga teise väliürituse korral, sõltub väga palju ilmast. Kui ma enne arvasin, et peaasi, et ei sajaks, siis nüüd edaspidi tean: tuleb soovida ka tuulevaikust. Üks olulisemaid asju, mida tugeva tuule tõttu teha ei saanud, oli abihoone katuse parandamine, sest kardetavalt oleksid selle tuulega ka täismehed koos eterniiplaatidega sealt lendama läinud. Väikese maadligi hoidva Johanna ju lükkas tuul ümber. Küll aga saime maja eest ära lammutatud ja lohistatud kes-teab-mis-ajal-sinna-tekitatud välikäimla. Lisaks veel tasandasime sealset kivikuhilat, mis nüüd ootab kerget mullakihti, et saaks pisut muru külvata ning edaspidi kergemalt seal hooldada.

Naiskomando alustas lammutamist, ent ei jõudnud sellega kuigi kaugele. Me võtted ja jõud olid liiga valed selle jaoks. 

Siis lendasid Raudseppa poisid toore jõuga peale ja viie minuti pärast olid seinad laiali, pooled neist lõkkesegi viidud. 

Siin paistab seda kivikuhilat tagapool. 

Pärast lõunasuppi koondusid kõik jõud sellega tegelemisele. Tasandasime ära, nüüd saame jupphaaval sinna mingisugust pinnast/mulda täiteks vedada.

Sealt kuhilast tuli välja kõikvõimalikke kive. Sh ka päris eestiaegseid käsitsitehtud telliseid, mida Rando isa hellitavalt pensionisammasteks kutsus. Panime need leiud kõrvale, et edaspidi ehk väliköögi kujundamisel ära kasutada. 

Lisaks igat sorti tellistele tuli sealt välja ka suur ports maakive. Osad neist kasutame ilmselt maja ees ära. Tegelikult võiks kõigist neist teha kiviaeda maja ümber. Osaliselt meil ju seda aeda on ka, aga ta tahaks kõvasti nokitsemist. Kive selleks iseenesest jagub. Meil endal ilmselt ajaline ning majanduslik jõudlus ebapiisav. Seega kui kellelgi on keski tuttav abimees välja pakkuda, kes tahaks kasvõi praktika mõttes vähe nokitseda, siis ootame ;) 

Mõned kivid olid nii rasked, et veeretamiseks läks vaja kahte meest.

Selline sai pärast. Usun, et kui suvel nüüd saab teha pilte, missugune meil on aasta pärast siia kolimist, annab see töö kõige suurema edasimineku.

Vaade köögiaknast hommikukohvi taustale muutus selle tööga igatahes vähemalt kümme korda paremaks. Rando pusis koos vennaga majaesise kõnnitee oma nime väärilisemaks st nüüd saab ikka sirgema seljaga seal astuda.

See trepiaste nagu väike (suur) käpajälg meil nüüd.

Lisaks vedasid ilmselt  kõik mõne kärutäie liiva maja otsas olevast hunnikust ära. Kuna aga tugevamadki meist ütlesid, et see töö tekitab ahvi tunde (venitab käsi maadligi), siis jäi sealt veel meie enda jaoks ka teha.

Nipet-näpet töid mahutasid kõik veelgi meie talgupäeva. Meie jaoks jäi sellest päevast väga tore mälestus. Olgugi, et tuul oli maru, ei sadanud väga palju, kõik olid rõõmsad ja tahtmist täis. SUURed tänusõnad kõigile tulijatele! Küll me järgmisel aastal värbame teid jälle :)

Lõunasuppi mahub meie laua taha sööma 12 

Paar rehvi sai ka jäätmepunkti veeretatud. 

Lapsed said päev otsa segamatult mängida. 

Sauna oodati sellises hubases tuulevarjus grillides. 

Pärast talguid siis pühapäeva õhtul mõtlesin, et ei saa päeva päris raisku lasta. Ehkki jaks oli küll üsna viimseni oma teed läinud. Otsustasin, et kaevan sutsukese aiamaad veel, kuna Urve alustas talgute ajal selle tööga. Teha oli tegelikult ikka u ühe ruutmeetri suurune lapike, heal juhul pisut rohkem. Aga oh jumal, kui palju kive sealt tuli. Ma vist kaevasin välja mingit vana kiviaeda või siis kividega täidetud auku või ma ei teagi. Ma ikka vaatasin, et lapsi läheduses ei oleks ja kirusin korralikult. Siis kutsusin Randot ja hädaldasin talle, kuidas see nii õudne maa on. Ja õudne just selles mõttes, et kive täis. Rando vaatas ja küsis, miks ma neid kive nii sügavalt välja võtan, kaevaks nagu auku. Hakkasin siis ka mõtlema, hea kui teinekord ka selle tegevuse peale suunatakse ;) aga jõudsin järeldusele, et kui ikka labida all kolksub, siis ei ole mõtet ju alles ka jätta. Kuidas see porgand seal kivi peal kasvama peaks küll? Igal juhul on meil veel enne ükskõik, missugust külvamist vaja meeletutest kogustes mulda nii aiamaale kui kasvuhoonesse. Oh jeerum, mis küll saab?

See on see väike jupike, mis siis jaksasin kaevata. Need on need kivid, mis sealt välja tulid, kusjuures kaks kärutäit jõudis Rando siit juba enne pildi tegemist ära tassida. 

Üldjoontes saab me aiamaa siis nii suur. Ilmselgelt sel aastal ei jõua enam midagi ette võtta, aga järgmiste aastate plaan peaks olema pinnase kivisust arvestades siiski kõrgpeenrad. Tuleb minna ka selle moeröögatusega kaasa, kes teab, äkki saab väga hea. 

Kevadine lehevedu

Kasemahla saime ka ikka. Seda jooksis nii nagu mu lapsepõlvemälestused lubasid. Küll aga olid ilmad nii soojad, et sisuliselt ei kõlvanud ka meie maitsemeele jaoks pärast paari päeva enam juua. 

Üritasin ühel päeval tasandada ka aias tahapoole jäävat platsi, et edaspidi saaks sinna panna astelpaju. Siiani on seal lastud nii nõgesel kui kassitapul ohjeldamatult vohada. Käisin siis sealt sutsu üle, natuke tahaks sinna ilmselt ka mingit pinnast peale vedada. Aga teoreetiliselt võiks seal varsti juba niita saama. Tervelt 5m jagu saab aastaga korda tehtud :D 

Ühel vihmasel päeval käisime ka ujumas lastega. Pärast seda väsitavat tegevust läksime sööma. Keda huvitab, siis soovitame soojalt Tartus XO-d. Väga maitsvad toidud. Nendel piltidel on lapsed aga hommikust nii väsinud, et neil polegi meeles, et võiks karjuda, kisada või kakelda. 

Selle asemel hoopis musitasid üksteist :D 

Ja see on nüüd see ämma toodud tomatitaim. Enam ei lasknud mu südametunnistus tal seal väikeses topsikeses olla. Täna tõin Johannaga taimele minu pikkuse kase oksa ka toeks. Loodan, et kunagi see kasvuhoone ikka valmis ka saab, et päris kõiki tomateid ja kurke sel moel kasvatama ei pea hakkama. 

Rando kevadine puhkus

Eelmine postitus sai peamise ajendi vihast. Et kevad nii venib ja et auto katki läks ja sada muud asja. Aga kohe, kui see kirja sai, hakkas ilm edenema ma ei oska öeldagi, kui suurte sammudega. Järgmisel päeval olid juba kuldnokad platsis, mis tegelikult võib olla väga tavaline selle aja peale, ainult et kohalikku ilma vaadates tundus uskumatu.

See oligi järgmine päev sellest talvest. Uskumatu ma ütlen. 

Siis sai õues juba nii ringi käia, et oli ka, mida vaadata.

Ja kohe ka rattad välja võtta.

Kõik see edenemine päädis nüüd sellenädalase esmaspäevase soojarekordiga, mistõttu me isegi olime vaata et lühikeste varukatega õues.

Värske õhk väsitab

Tuleb kasutada iga võimalust, et õues süüa. Ma ei tea tegelikult, mis teema sellega on. Vabalt võiks ju toas ka süüa, miks seda manti kõike õue tirida. Samas nii mõnus on. Selle kuuma päeva kasutasime küll igas minutis eile ära. 

Uuel aastal uue hooga.

Loomulikult kasutasime juhust ja kütsime tuba päikese soojaga. Korraks tekkis tunne juba, et kõik see talvine pimedus ja toas kükitamine on seda õues ja suves olemist väärt. Tegelikult ju ongi. Lihtsalt täna on ilm jälle aprilli moodi, mis tegelikult ju pole ka halb, arvestades, et nädal aega tagasi ei jaksanud ma Johanna käru paksus lumesopas lükata.

Eelmisel nädalal tegeles Rando peamiselt auto remondiks vajalike jubinate väljaotsimise ja tellimisega. Vaja oli mingeid klappe ja ketti ja siis veel pihustit ja võimalik, et veel mõnda asja. Siinkohal vahemärkuseks, et ma  räägin väga teadja moega kõigest sellest, tegelikult ainult kasutan sõnu, mida siin kuulda on olnud. Sisuliselt ma ei mõista, aga ma arvan, et ei peagi, peaasi, et mul on selle mõistmiseks inimene ;) Igatahes, Randol sai töö nüüd reedega läbi, pidi tulema kahenädalane puhkus, kus üritame tegeleda (nii palju kui see meie võimuses on) auto müümise, puhkamise, koduste tegemist vajavate töödega. Nüüd aga lisandus kõige selle juurde veel autoremont, mis ajaliselt oleks vaja enne kõike muud tehtud saada. Auto kokkupanemiseks vajalik pihusti aga pidi jõudma meieni esmaspäeval, mis võttis ära mõned päevad autoremondist, andes vahepeal mahti tegeleda koduste toimetustega. Samas kuna me pere teine auto on maru pisike, siis mõned päevad oleme sõitnud nüüd ringi kui klounid (teame ju kõik, kuidas umbes 12 klouni kõik imepisikesse autosse peavad ära mahtuma). Eriti koomiline võin selle kõige juures mina välja näha. Käin ja kakerdan ju niigi naljakalt, nüüd siis tiri sellest kaheukselisest veel lapsi ka tagaistmelt välja :D. Igatahes sai Rando eile kätte Toyota lõpuni parandamiseks vajaliku pihusti. Paraku oli meile saadetud katkine detail, mistõttu jäi ka eile autoremont seepärast pooleli. Oi me olime marus. Mõlemad. Aga sarnaselt korterimüügil ette tulnud viperustele, olime ka nüüd juba olukorras, kus lihtsalt naerma hakkasime. Sest tundub, et sellised asjad juhtuvad ainult siis, kui reaalselt on seda jama (ma ei taha kasutada vängemaid termineid, ehkki mõtteis nad mõlguvad küll) niigi palju. Nüüd siis veel üks.

See lihtsalt üks pilt autoremondist. Tegelikult saaks seal ilmselt tuhandeid teha, aga mind ajab see tegevus (pigem, et me oleme olukorras, kus seda peab tegema) nii tigedaks. 

Mõneti oli see katkise pihusti saamine küll hea, sest muidu oleks Rando pidanud külma kuuri alla minema ja seal autot parandama, nüüd aga sai ta nautida võib olla, et selle suve ainsat sooja ilma ;) Ja kui ma ütlen nautida, siis mõtlen, et ta sai teha rasket füüsilist tööd, seda küll õues.  See viha pihusti pärast andis küll nii palju jõudu, et jõudsime kahepeale umbes pooleteist tunniga ära laduda järelejäänud pooled talvepuud.  Mõni võiks nüüd küsida, et miks? Mina ju ladusin ära puud?

Siinkohal tuleks vist kasutada mõtet, et liigne agarus on ogarus. Ehk siis esmapilgul tundus, et eelmise nädalalõpu soe kevadilm oli laotud riida alt keltsa ära viinud ning seepärast kukkus riit lihtsalt ümber. Ei maksa selle tööga äkki kiirustada? Samas, kui seda talvel ei tee, siis  kuna veel? Küll aga olukorrale täpsemalt otsa vaadates, märkasime, et aluseks pandud lauad ei pidanud talviste märgade puude raskusele vastu. Eks elu õpetab (eriti just siis kui jamamist kõige muuga on niigi palju). Aga nagu öeldud, siis saime need kiirelt eile uuesti riita pandud.

Lisaks käisid meil Rando vanemad, kes aitasid natuke kaasa mõelda kasvuhoone võimaliku asukoha üle. Aastetepikkuse aiapidaja kogemusele toetudes tegime aia plaani nüüd natuke ringi, kasvuhoone läheb pisut eemale, kuna eelmise koha läheduses on üks kask (mingi teistmoodi lehtedega kask, lõhislehine?), mida niisama lihtsalt ei raatsi ka maha võtta. Seega pidi kasvuhoonet sellest veidi eemale nihutama, seejuures arvestades kuuri võimalikku päikese varjamist ja sadat muud asja veel. Igatahes kasutas Rando siis jõudeistumise aega ka selleks, et täpselt välja mõõta kasvuhoone plats ning ära kaevata väike vagu (ma ei oska hetkel paremat sõna leida), kuhu siis pannakse pärast karkassi alla jääv toestus.

Rando tahtis teha reklaampilti ka ;) 

Tegelikult on seal veel maa väga külm ja märg, ega me seal lähipäevadel kasvuhoone osas midagi ette võtta ei saagi, aga vähemalt on nüüd algus tehtud. Seda enam, et taimekesed, mis oma elamist ootavad, juba kosuvad. Ehkki visalt. Või noh, tegelikult ma ei teagi. Vist normaalse inimese jaoks täitsa hästi kosuvad. Aga kui siis Rando ema (tuletan meelde, mingi meeletu aiaguru) tõi mulle ühe kirsstomati taime juba endal eest ära, siis ma tahtsin küll nutma hakata.

Ma vist ei pea andma kolme arvamiskorda, et pakuksite kumb on minu "kõige ilusam tomatitaim" ja milline ämma oma :D 

Ma ise olin enda taimede üle nii õnnelik, et nii tublisti kasvavad, väetan ja kastan neid ja sätin, et kass liiga ei teeks ja et ikka piisavalt valgust oleks. Ellen arvas, et kuna tema aknalaual on taimekeste all veel tükk penoplasti, siis see hoiab ja annab sooja, mistõttu paremini kasvavad. Panime Randoga täna hommikul siis meie aknalaudadele ka penoplasti (Rando samal ajal targutas, et ega ema taimed on kogu aeg sellised olnud, aga tema lapsepõlvest seda penoplasti küll ei mäleta). Vaatame, ega halba see teha ju ei saa, aga ma millegipärast ei usu, et nad mul sellepärast nüüd sama suureks kasvavad. Samas ma mõtlen selle meie kevade peale ja usun, et pea kaks kuud saavad nad siin aknalaual veel olla, et äkki polegi vaja, et nad nii kiiresti nii pikaks kasvaksid.

Aga kui tulla nüüd selle juurde tagasi, et Randol on puhkus, siis tegelikult oli meil plaanis nüüd nädalavahetusel talgud teha. St meil on mingid tööd, mis oleks vaja kindlasti kiiremas korras ära teha, samas mille ära tegemiseks oleks vaja ehk paar inimest rohkem appi võtta. Ehk siis talgud :D Kuna aga see kevad veel eelmisel nädalal arvas, et ta siiski ei tule (st maa oli külmunud ja mitut talgutööd, ei saaks sellisel juhul teha), lisaks on meil jätkuvalt vaja see auto ikka eelnevalt korda saada, siis mõtlesime talgute aja nädala võrra edasi lükata. Loodame vaid, et ei saja, muul juhul peaks hakkama saama, eeldusel, et ettevalmistavad tööd tehtud saavad. Peamine vaatluse alla tulev probleem on meie maja vannitoapoolses otsaseinas. Nimelt on see kahtlaselt kummis. Nüüd olekski vaja seina voodrilauad lahti võtta ja välja selgitada, mis seal täpsemalt  mäda on. Sügisel arvasime, et vaja on kaevata lahti vundament ja sinna alla valada pommid, et vundament edasi ei vajuks. Rando hetkel ei teagi, kas see on vajalik või on probleem hoopis seinas endas. Eks see siis selgub talguteks, mis seal täpsemalt teeme. Igal juhul on vaja ära lammutada maja otsas olev ja tegelikult oma aja juba ära elanud terrass (meie pere kõige kergem Johanna astus juba augustis seal mitmest lauast lihtsalt läbi) ja sellega on Rando vaikselt juba algust teinud. Osalt ka sellepärast, et sealt alt kiiremini maa üles soojeneks. 

Lapsed käisid nädalavahetusel vanaema ja vanaisa juures. Me tegime neile siis tagasitulemise auks üllatuse. Olid üllatunud küll. Eliisabet ei saanud isegi süüa, pidi kohe tegudele minema.

Johanna ütles, et ta on hoopis ahvike, kui küsisin, kas ta äkki võiks olla leevike. 

Ehkki öeldakse, et kuldnokkade laulu on keeruline kirjeldada, kuna nad matkivad läheduses kuuldud hääli, siis minu meelest on neil ikka väga selgelt eristatav kädin. Eriti kui mingi ohuallikas ligiduses peaks olema. Küll aga on väga lahedad need kuldnokkade tantsimised, mille kohta võib youtubest väga palju videosid leida. Nii palju ägedaid  isegi, et mul oli päris keeruline valida, missugust siia esile tuua. Kuskilt sealt lugesin, et veel ei olegi selgeks tehtud, kuidas nad niimoodi lennata ja tantsida oskavad, et üksteisega kokku ei põrka. Imeline lihtsalt! 

PS! Selle postituse kirjutamise ajal tuli Rando kuurist (meenutuseks, ta läks sinna kõikide auto remontimiseks vajalike juppidega, et nüüd lihtsalt teha ja teha kuni valmis saab) teatega, et veel üks jupp läks katki. Ja selle saame alles kahe päeva päras! Jumal tänatud, et ta valdkonnas pädev on. Aga.... miks, ma küsin miks see jama nüüd siis läbi ei saa? Vot siinkohal võin küll pakkumistele avatud olla, et kes täpselt ära ütleb, kuna auto korda lõpuks saab ;)