Veebruari lõpp

Ma kavatsen nüüd originaalitseda, aga mul on juba villand sellest külmast. Enne, kui küsite, kas meil on ka soe, siis tegelikult ei saa kurta. Eks kütma ikka peab korralikumalt, aga kui elada seesuguse küttelahendusega majas, siis see on külmaga paratamatu. Küll aga hakkab juba see kevade igatsus võimust võtma ja nüüd tahaks vaikselt õue poole sättida ennast. Meie aga lukustame ennast järjest rohkem tuppa, sest olgugi, et ilm on imeilus ja päikeseline, on ikka jõle külm. Tänagi on õues tegelikult "ainult" 15 kraadi külma praegu, aga tuul viib kõik mõistused ja juuksed ja tervised ära. Eliisabet oligi paar päeva tagasi palavikus, nüüd köhib, ilmselgelt ei saa teda sinna tuule kätte viia. Nii me siis istume kõik toas - pusled on juba sada korda kõik kokku ja lahti pandud, lauamängud on kõik sada korda läbi mängitud, Nanna ei jõua Siibaga seda kodumängu enam mängida, minu mõistus ei luba lasta neil päev otsa teleka ees istuda (ehkki ise tahaks seda teha küll ;) ). Juhe on koos ühesõnaga.

On ju ilus. Aga olla seal küll ei taha ;) Tegelikult tahaks, aga ei saa. 

Rando tegeleb nüüd vaikselt erinevate katlaruumi jaoks vajalike asjade kokku otsimise ja ostmisega. Sellel nädalal tegeles tõsisemalt korstna teemaga. Plaan on panna mingi moodulkorsten. Tuleb välja, et seal on ka mitmeid erinevaid võimalusi, keraamilised sisud ja mingid muud sisud. Ja siis on oluline, et korstna kõrgus oleks õige, et ikka tõmbaks. Ühesõnaga, minu jaoks on see kõik ainult jutt, sest ma sisuliselt ei saa aru. Küll aga on Rando asja uurinud ja tegelenud ja jõudis siis pakkumiste küsimiseni. Nagu projektigagi, ei tahetud väga isegi saadetud kirjale vastata, pakkumise tegemisest rääkimata. Üks tore firma (Teemantpoiss OÜ) lõpuks ikka vastas, uuris natuke lisaks ja saigi meile pakkumise tehtud. See inimene, kellega Rando kirja teel suhtles, oli väga tore ja abivalmis, aga mõtlesime igaks juhuks veel ringi vaadata. Ja siis sattusime täpselt vastupidise tegelase otsa. Ta kirjutas juba esimeses kirjas, et lakke vaadates ta pakkumist teha ei saa (mis siis, et teine firma oli täpselt samade andmete pealt natuke juurde uurinud ja siiski selle pakkumise saanud teha) ja et põhimõtteliselt, kui me oleks Tallinna lähedal, siis ta ju võiks tulla ja üle vaadata (et siis ÄKKI saaks teha pakkumise?) ja et kas me üldse seadust tunneme (sest ega inimesed väljaspool Tallinnat ilmselgelt lugeda ei oska ;), et ise ehitama tahame hakata. Mul tekkis kohe mitu küsimust. Kas elu ongi ainult Tallinnas ja selle lähiümbruses? Me isegi ei ole ju päris maal, üsna Tartu lähedal. Tõsi, mitte Tallinnas. Ja veel, kelle jaoks nad siis teevad seda firmat, kui mitte inimeste jaoks, kes neilt tahaksid korstent osta? Igatahes ma olin väga hämmingus, pehmelt öeldes isegi leilis, Rando veel kirjutas temaga, aga ega see jutt targemaks sealt ei läinud. Mõtlesime siis, et isegi kui saaks parema hinna, siis selle suhtumise eest ei oleks ikka nõus raha välja käima. Mõtlen praegu päris pikalt, kas peaks selle negatiivse kogemuse aadressina ka siia kirja panema, aga jätan praegu ära. Kui kedagi huvitab, siis võin eraldi öelda ;)

Vabariigi aastapäeval tahtsime natuke kodus toimetada ja televusserit vaadata. Põhimõtteliselt võiks vist öelda, et nii oligi. Mina olen rivist igasuguse töö tegemise mõttes suht väljas nüüd ilmselt suveni. Ei jaksa midagi ja ega õue minekuks riideid enam ka ei jagu. Rando tegi lastega tiiru õues, grillis külmaga võidu natuke pidulauale midagi. Ma tegin ühe õunakoogi ja nii me siis olesklesime. Tegelikult oleks tahtnud olla hästi tubli ja puid riita laduda, aga keda me ikka petame. Ei jõua selle külmaga. Piisas sellest hommikusest õuesolemise natukesestki, et Rando ja Eliisabet haigeks jääksid. Seega pühapäeval olime juba kõik siruli. Johannake toimetas me juures, aga midagi mõistlikku ei saanud ka siis teha.

Ootab. Randol läks uni täiesti iseseisvalt ära õigeks ajaks. Nii et päikesetõusul sai nagu kord ja kohus üles panna. 

Johanna vaatas seda püha riitust :) 

Selline ongi. Päris esimest korda meie oma majas meie oma lipp. Uhke ju!

Kui mul hakkas vaikselt see Eesti 100 teema küllastuma (ja ma ei ole väga ebapatriootlik, pigem vastupidi), siis hommikul lastega seda lipu heiskamist vaadates läks kõik üle. On äge ikka küll. Ja siis juhtusin just lugema Mihkel Raua viimast raamatut eestlaseks olemise kohta, kust võib leida täpselt selle lipu heiskamise kummardamise punkti. Vähemalt selles oleme eestlased :D

Emme-issi joovad kohvi ja lapsed kakaod. 

Avasime ühtlasi ka selle aasta grillhooaja. Elagu Eesti!

Mina aga vaatan iga päev lootusrikkalt yr.no kodukale, et kas ka hakkab juba seda soojemat ilma ja kevadet kuskilt paistma, aga kümne päeva perspektiivis seda ei juhtu ilmselt. Mäletan, et esimene aasta kui elasime Mellistes oli samamoodi märtsis hästi külm. Siibake oli siis väike ja meid pandi uues kohas elamise puhul talviselt proovile. Nii ka nüüd, kui siin oma esimest talve veedame. Ma ullike loodan ainult, et äkki toob see külm talv nüüd mõnusa suve vähemalt.

Ehkki vabariigi aastapäeval kuigi isamaalised toidud ei olnud, siis ühel varasemal päeval tegin leivasuppi. No on ikka üks hea asi välja mõeldud. Kahju, et lapsed sellest ilma jäävad. Ei mõista nad, mis on hea. 

Ülitasapisi edeneb. Mõnel õhtul pimedas oleme Randoga kahepeale vedanud neid puid riita. Igal aastal on mul selline tunne, et neid puid on nii vähe, kui koorem esimest korda maha kallatakse. Ja igal aastal korrigeerin ma oma mõtlemist, kui esimesed kaks-või kolmkümmend kärutäit olen ära ladunud. Tegelikult ei ole üldse vähe.

Kuna ma hakkasin siin kohalike käest kuulma juba etteheiteid, et kas see kunagi valmis ka saab, siis võtsin nüüd aja, et lõpetada pool aastat tagasi alustatud päevatekk Eliisabeti voodisse. Kui olin umbes poole peal sellega, siis Siibsu ütles, et ta ei taha seda, tehku ma parem Johannale. Jumalt tänatud, et on selline Johanna, kellele sain siis teha. Niisiis nüüd on see Nanna voodi päevatekk. Aga nüüd arvas Eliisabet, et tema tahab ka ikka sellist. Ehk tuleb alustada järgmist. Ei usu, et sellegagi kiiremini valmis saaksin ;)