Suur möll

Viimane nädal on küll olnud üsna kiireloomuline. Ilmselt tõid vastlapäev ja sõbrapäev suuremal või vähemalt määral pea igasse kodusse mingit lisamöllu, mida iganädalaselt sealt ei leia. Meil lisandus sellele veel ka Johanna teine sünnipäev.

Mis siis, et juba suur laps. Magada tahaks küll igal pool.

Lapsed mõtlesid, et võiks mingi aeg bussiga ka sõitma minna. Nii me siis võtsime ette selle kultuuritripi ;) maakonnaliiniga. Asjaosalised olid küll rahul. 

Ja siis jõudnud poodi, ei olnud võimalik neid sealt pärast enam ära saada. Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et meil kodus ei ole nii palju  igasugu vidinaid Elsade ja Annade ja ponide ja kes-teab-millega veel, või siis hoopis sellest, et kasvamas on kaks tõelist preilit. Igal juhul ei ole väljavaade vanemate rahakotile kõige soodsam :D 

Aga enne suurt sünnipäeva tuli käia ka juuksuris.

Ja mina mõtlesin, et meil võiks olla üks tumba. 

Tõele au andes, mõtlen nüüd, et meil võiks olla veel üks tumba ;) 

Vastlapäeval nagu tagvaliselt tegin vastlakukleid. Olin oma peas välja mõelnud, kuidas teen kukleid ja kui Rando õhtul töölt koju jõuab, saame minna lastega mäele kelgutama, pärast neid kukleid sööma. Paraku aga olid kõikvõimalikud energiad no nii paigast ära, et ei tulnud mul kuklid välja ja õhtul ei jõudnud ka mäele minna. Mugisime suhtelises vaikuses need vahukooreplönnid ära ja oligi kõik. Ja pilti ma neist ei teinud kohe kiuste. Eriti segas mind, et eelmise aasta kuklid olid piltilusad, nii et oleks võinud need lausa kuskile müüki paisata. Sel aastal juba mõtlesin, kus saan ilusaid kuklipilte blogisse panna (ilmselt sellepärast mul ei tahtnudki õnnestuda), aga läks täiesti vastupidiselt. Mis siis ikka, eks tuleb järgmine aasta jälle.

Mitte küll vastlapäev, aga toimetus siiski. Rando paigaldas laste tuppa nüüd akendele ja uksele liistud ära. 

Sõbrapäev oli pigem Eliisabetile väga oluline, sai kommi lasteaeda sõpradele viia ja sealt üht-teist vastu ka. Koduse emana seda niiväga ei tajunudki. Mis siis, et mõned nädalad tagasi Siibsule aeda järgi minnes märkasin maas üht markerikorki, mille peal väike südameke. Korraks see tekitas mingi sõbrapäevaigatsuse, mingi sellise veidra kõheduse kõhus, mis kooliajal oli kui kaarte sai meisterdada ja kooli postkasti pista jne. Kiirelt aga tuli muu tuhin peale ja nüüd ei jõua poodigi, et liiga palju saaks märgata seda asjade maaniat, mis iga võimaliku ja võimatu tähtpäevaga kaasas käib. Küllap Eliisabet varsti selle augu me elus täidab.

Ahjaa, ja eelmisel nädalal tulid ära ka meie järgmise talve puud. Sel korral tellisime teisest kohast ja nii nagu ikka asjad käivad, selgus, et ikka peaaegu oma inimese käest. Sugulase sugulane ja tuttava tuttav  ;) Nii et tööd on.

See on pool kogusest, nüüdseks on ka teine osa kohale jõudnud.

Mulle hirmsasti meeldib puude ladumine, sageli ei taha Randolgi lasta neid laduda. Lisaks sellele, et puude ladumine on enam-vähem ainus, mis ma siin talvel teha saan (peale lõputu koristamise ja söögitegemise), on see ka mingi veider rahulolu, mis tekib, kui nad ükskord laotud saavad. Sel talvel siis peab nad esiti väljas riita saama, sest veel on nad märjad, nii et sisse vedamine saab toimuma suve lõpu poole.

Kui veel rääkida sellest energiate liikumisest, siis nädala alguses olid nad ikka väga paigast ära. Kõik asjad olid pahasti (minu  meelest). Nagu öeldud, ei saanud kuklitega hakkama ega lastega hakkama ja üldse võis haigeks ennast vinguda. Seda suurem oli me üllatus, kui selgus, et me katlaruumi projekt on ära registreeritud ja praegu võime ehitama hakata. Ei ole miskit lisaks vaja neile esitada. Siiani on küll võrdlemisi hästi läinud. Õiged inimesed ja paberid on me teele justkui ise sattunud. Proovime vääriliselt nüüd projekti ära realiseerida ka. Eks seda jändamist bürokraatiaga tuleb siis jälle, kui me ükskord valmis saame ja tahame kasutama hakata. Raudselt on siis ka veel võimalusi, et miski on puudu või ei sobi, aga eks selle kõigega tegeleme siis edaspidi.

Siin siis paistab, kuidas on vaja hakata vana põranda alust ruumi täitma. 

Laupäeval ja pühapäeval olime Johanna sünnipäeva meeleolus. Ehkki päris mitmed sõbrad erinevatel põhjustel tulla ei jõudnud, oli päeva staaril lõbu laialt ja rõõm kõikide külaliste üle. Nüüd ongi päev magamiseks, mis annab mulle võimaluse see postitus ära teha.

Reede hommikul ärkasime oma pere keskis väikese tordikese...

... ja kingitusega.

Sõber õhupall saadab Nannat ikka praeguseni igal pool. Söömise ajal, hammaste pesemise ajal, öösel oma voodis ja öösel emme-issi voodis. 

Aga päike näitab kevade tulekut ka tasapisi.

Õhtusöök

Hommikusöök

Sünnipäevane tuba

Vanaemad tegid sellise armsa kingituse.

Ja see kingitus läks kohe ka väga käiku.

Sünnipäevalaps oma Repariinnu koogiga ;)

See nädal läheb mingitmoodi tähistamise tähe all juba riiklikus plaanis. Vaatab, kuis see kõik ka Kadrile jõuab. Ja siis varsti, kui see talvine külm üle läheb, tuleb juba kevad :)

Panime paika plaani kasvuhoone osas. Paberi peal tundub täitsa ok, näis kas pärast nende mõõtude järgi ehitades saab ka ok.

Ja et ei tekiks kiusatust kasvuhoone ehitamist edasi lükata panin juba paprika seemne idanema. Lugesin, et see võib võtta kuni kaks nädalat ning et kuna ma seda teen päris esimest korda, siis mõtlesin, et kui ei õnnestu, jõuan veel ilusti teist korda ka proovida.

Aga pärast nädala möödumist on mul juba selline vaatepilt. Kui palju rõõmu võib see väike ukerdis tuua (isver, ma räägiks nagu lapsest) ;)