Veebruari lõpp

Ma kavatsen nüüd originaalitseda, aga mul on juba villand sellest külmast. Enne, kui küsite, kas meil on ka soe, siis tegelikult ei saa kurta. Eks kütma ikka peab korralikumalt, aga kui elada seesuguse küttelahendusega majas, siis see on külmaga paratamatu. Küll aga hakkab juba see kevade igatsus võimust võtma ja nüüd tahaks vaikselt õue poole sättida ennast. Meie aga lukustame ennast järjest rohkem tuppa, sest olgugi, et ilm on imeilus ja päikeseline, on ikka jõle külm. Tänagi on õues tegelikult "ainult" 15 kraadi külma praegu, aga tuul viib kõik mõistused ja juuksed ja tervised ära. Eliisabet oligi paar päeva tagasi palavikus, nüüd köhib, ilmselgelt ei saa teda sinna tuule kätte viia. Nii me siis istume kõik toas - pusled on juba sada korda kõik kokku ja lahti pandud, lauamängud on kõik sada korda läbi mängitud, Nanna ei jõua Siibaga seda kodumängu enam mängida, minu mõistus ei luba lasta neil päev otsa teleka ees istuda (ehkki ise tahaks seda teha küll ;) ). Juhe on koos ühesõnaga.

On ju ilus. Aga olla seal küll ei taha ;) Tegelikult tahaks, aga ei saa. 

Rando tegeleb nüüd vaikselt erinevate katlaruumi jaoks vajalike asjade kokku otsimise ja ostmisega. Sellel nädalal tegeles tõsisemalt korstna teemaga. Plaan on panna mingi moodulkorsten. Tuleb välja, et seal on ka mitmeid erinevaid võimalusi, keraamilised sisud ja mingid muud sisud. Ja siis on oluline, et korstna kõrgus oleks õige, et ikka tõmbaks. Ühesõnaga, minu jaoks on see kõik ainult jutt, sest ma sisuliselt ei saa aru. Küll aga on Rando asja uurinud ja tegelenud ja jõudis siis pakkumiste küsimiseni. Nagu projektigagi, ei tahetud väga isegi saadetud kirjale vastata, pakkumise tegemisest rääkimata. Üks tore firma (Teemantpoiss OÜ) lõpuks ikka vastas, uuris natuke lisaks ja saigi meile pakkumise tehtud. See inimene, kellega Rando kirja teel suhtles, oli väga tore ja abivalmis, aga mõtlesime igaks juhuks veel ringi vaadata. Ja siis sattusime täpselt vastupidise tegelase otsa. Ta kirjutas juba esimeses kirjas, et lakke vaadates ta pakkumist teha ei saa (mis siis, et teine firma oli täpselt samade andmete pealt natuke juurde uurinud ja siiski selle pakkumise saanud teha) ja et põhimõtteliselt, kui me oleks Tallinna lähedal, siis ta ju võiks tulla ja üle vaadata (et siis ÄKKI saaks teha pakkumise?) ja et kas me üldse seadust tunneme (sest ega inimesed väljaspool Tallinnat ilmselgelt lugeda ei oska ;), et ise ehitama tahame hakata. Mul tekkis kohe mitu küsimust. Kas elu ongi ainult Tallinnas ja selle lähiümbruses? Me isegi ei ole ju päris maal, üsna Tartu lähedal. Tõsi, mitte Tallinnas. Ja veel, kelle jaoks nad siis teevad seda firmat, kui mitte inimeste jaoks, kes neilt tahaksid korstent osta? Igatahes ma olin väga hämmingus, pehmelt öeldes isegi leilis, Rando veel kirjutas temaga, aga ega see jutt targemaks sealt ei läinud. Mõtlesime siis, et isegi kui saaks parema hinna, siis selle suhtumise eest ei oleks ikka nõus raha välja käima. Mõtlen praegu päris pikalt, kas peaks selle negatiivse kogemuse aadressina ka siia kirja panema, aga jätan praegu ära. Kui kedagi huvitab, siis võin eraldi öelda ;)

Vabariigi aastapäeval tahtsime natuke kodus toimetada ja televusserit vaadata. Põhimõtteliselt võiks vist öelda, et nii oligi. Mina olen rivist igasuguse töö tegemise mõttes suht väljas nüüd ilmselt suveni. Ei jaksa midagi ja ega õue minekuks riideid enam ka ei jagu. Rando tegi lastega tiiru õues, grillis külmaga võidu natuke pidulauale midagi. Ma tegin ühe õunakoogi ja nii me siis olesklesime. Tegelikult oleks tahtnud olla hästi tubli ja puid riita laduda, aga keda me ikka petame. Ei jõua selle külmaga. Piisas sellest hommikusest õuesolemise natukesestki, et Rando ja Eliisabet haigeks jääksid. Seega pühapäeval olime juba kõik siruli. Johannake toimetas me juures, aga midagi mõistlikku ei saanud ka siis teha.

Ootab. Randol läks uni täiesti iseseisvalt ära õigeks ajaks. Nii et päikesetõusul sai nagu kord ja kohus üles panna. 

Johanna vaatas seda püha riitust :) 

Selline ongi. Päris esimest korda meie oma majas meie oma lipp. Uhke ju!

Kui mul hakkas vaikselt see Eesti 100 teema küllastuma (ja ma ei ole väga ebapatriootlik, pigem vastupidi), siis hommikul lastega seda lipu heiskamist vaadates läks kõik üle. On äge ikka küll. Ja siis juhtusin just lugema Mihkel Raua viimast raamatut eestlaseks olemise kohta, kust võib leida täpselt selle lipu heiskamise kummardamise punkti. Vähemalt selles oleme eestlased :D

Emme-issi joovad kohvi ja lapsed kakaod. 

Avasime ühtlasi ka selle aasta grillhooaja. Elagu Eesti!

Mina aga vaatan iga päev lootusrikkalt yr.no kodukale, et kas ka hakkab juba seda soojemat ilma ja kevadet kuskilt paistma, aga kümne päeva perspektiivis seda ei juhtu ilmselt. Mäletan, et esimene aasta kui elasime Mellistes oli samamoodi märtsis hästi külm. Siibake oli siis väike ja meid pandi uues kohas elamise puhul talviselt proovile. Nii ka nüüd, kui siin oma esimest talve veedame. Ma ullike loodan ainult, et äkki toob see külm talv nüüd mõnusa suve vähemalt.

Ehkki vabariigi aastapäeval kuigi isamaalised toidud ei olnud, siis ühel varasemal päeval tegin leivasuppi. No on ikka üks hea asi välja mõeldud. Kahju, et lapsed sellest ilma jäävad. Ei mõista nad, mis on hea. 

Ülitasapisi edeneb. Mõnel õhtul pimedas oleme Randoga kahepeale vedanud neid puid riita. Igal aastal on mul selline tunne, et neid puid on nii vähe, kui koorem esimest korda maha kallatakse. Ja igal aastal korrigeerin ma oma mõtlemist, kui esimesed kaks-või kolmkümmend kärutäit olen ära ladunud. Tegelikult ei ole üldse vähe.

Kuna ma hakkasin siin kohalike käest kuulma juba etteheiteid, et kas see kunagi valmis ka saab, siis võtsin nüüd aja, et lõpetada pool aastat tagasi alustatud päevatekk Eliisabeti voodisse. Kui olin umbes poole peal sellega, siis Siibsu ütles, et ta ei taha seda, tehku ma parem Johannale. Jumalt tänatud, et on selline Johanna, kellele sain siis teha. Niisiis nüüd on see Nanna voodi päevatekk. Aga nüüd arvas Eliisabet, et tema tahab ka ikka sellist. Ehk tuleb alustada järgmist. Ei usu, et sellegagi kiiremini valmis saaksin ;) 

Suur möll

Viimane nädal on küll olnud üsna kiireloomuline. Ilmselt tõid vastlapäev ja sõbrapäev suuremal või vähemalt määral pea igasse kodusse mingit lisamöllu, mida iganädalaselt sealt ei leia. Meil lisandus sellele veel ka Johanna teine sünnipäev.

Mis siis, et juba suur laps. Magada tahaks küll igal pool.

Lapsed mõtlesid, et võiks mingi aeg bussiga ka sõitma minna. Nii me siis võtsime ette selle kultuuritripi ;) maakonnaliiniga. Asjaosalised olid küll rahul. 

Ja siis jõudnud poodi, ei olnud võimalik neid sealt pärast enam ära saada. Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et meil kodus ei ole nii palju  igasugu vidinaid Elsade ja Annade ja ponide ja kes-teab-millega veel, või siis hoopis sellest, et kasvamas on kaks tõelist preilit. Igal juhul ei ole väljavaade vanemate rahakotile kõige soodsam :D 

Aga enne suurt sünnipäeva tuli käia ka juuksuris.

Ja mina mõtlesin, et meil võiks olla üks tumba. 

Tõele au andes, mõtlen nüüd, et meil võiks olla veel üks tumba ;) 

Vastlapäeval nagu tagvaliselt tegin vastlakukleid. Olin oma peas välja mõelnud, kuidas teen kukleid ja kui Rando õhtul töölt koju jõuab, saame minna lastega mäele kelgutama, pärast neid kukleid sööma. Paraku aga olid kõikvõimalikud energiad no nii paigast ära, et ei tulnud mul kuklid välja ja õhtul ei jõudnud ka mäele minna. Mugisime suhtelises vaikuses need vahukooreplönnid ära ja oligi kõik. Ja pilti ma neist ei teinud kohe kiuste. Eriti segas mind, et eelmise aasta kuklid olid piltilusad, nii et oleks võinud need lausa kuskile müüki paisata. Sel aastal juba mõtlesin, kus saan ilusaid kuklipilte blogisse panna (ilmselt sellepärast mul ei tahtnudki õnnestuda), aga läks täiesti vastupidiselt. Mis siis ikka, eks tuleb järgmine aasta jälle.

Mitte küll vastlapäev, aga toimetus siiski. Rando paigaldas laste tuppa nüüd akendele ja uksele liistud ära. 

Sõbrapäev oli pigem Eliisabetile väga oluline, sai kommi lasteaeda sõpradele viia ja sealt üht-teist vastu ka. Koduse emana seda niiväga ei tajunudki. Mis siis, et mõned nädalad tagasi Siibsule aeda järgi minnes märkasin maas üht markerikorki, mille peal väike südameke. Korraks see tekitas mingi sõbrapäevaigatsuse, mingi sellise veidra kõheduse kõhus, mis kooliajal oli kui kaarte sai meisterdada ja kooli postkasti pista jne. Kiirelt aga tuli muu tuhin peale ja nüüd ei jõua poodigi, et liiga palju saaks märgata seda asjade maaniat, mis iga võimaliku ja võimatu tähtpäevaga kaasas käib. Küllap Eliisabet varsti selle augu me elus täidab.

Ahjaa, ja eelmisel nädalal tulid ära ka meie järgmise talve puud. Sel korral tellisime teisest kohast ja nii nagu ikka asjad käivad, selgus, et ikka peaaegu oma inimese käest. Sugulase sugulane ja tuttava tuttav  ;) Nii et tööd on.

See on pool kogusest, nüüdseks on ka teine osa kohale jõudnud.

Mulle hirmsasti meeldib puude ladumine, sageli ei taha Randolgi lasta neid laduda. Lisaks sellele, et puude ladumine on enam-vähem ainus, mis ma siin talvel teha saan (peale lõputu koristamise ja söögitegemise), on see ka mingi veider rahulolu, mis tekib, kui nad ükskord laotud saavad. Sel talvel siis peab nad esiti väljas riita saama, sest veel on nad märjad, nii et sisse vedamine saab toimuma suve lõpu poole.

Kui veel rääkida sellest energiate liikumisest, siis nädala alguses olid nad ikka väga paigast ära. Kõik asjad olid pahasti (minu  meelest). Nagu öeldud, ei saanud kuklitega hakkama ega lastega hakkama ja üldse võis haigeks ennast vinguda. Seda suurem oli me üllatus, kui selgus, et me katlaruumi projekt on ära registreeritud ja praegu võime ehitama hakata. Ei ole miskit lisaks vaja neile esitada. Siiani on küll võrdlemisi hästi läinud. Õiged inimesed ja paberid on me teele justkui ise sattunud. Proovime vääriliselt nüüd projekti ära realiseerida ka. Eks seda jändamist bürokraatiaga tuleb siis jälle, kui me ükskord valmis saame ja tahame kasutama hakata. Raudselt on siis ka veel võimalusi, et miski on puudu või ei sobi, aga eks selle kõigega tegeleme siis edaspidi.

Siin siis paistab, kuidas on vaja hakata vana põranda alust ruumi täitma. 

Laupäeval ja pühapäeval olime Johanna sünnipäeva meeleolus. Ehkki päris mitmed sõbrad erinevatel põhjustel tulla ei jõudnud, oli päeva staaril lõbu laialt ja rõõm kõikide külaliste üle. Nüüd ongi päev magamiseks, mis annab mulle võimaluse see postitus ära teha.

Reede hommikul ärkasime oma pere keskis väikese tordikese...

... ja kingitusega.

Sõber õhupall saadab Nannat ikka praeguseni igal pool. Söömise ajal, hammaste pesemise ajal, öösel oma voodis ja öösel emme-issi voodis. 

Aga päike näitab kevade tulekut ka tasapisi.

Õhtusöök

Hommikusöök

Sünnipäevane tuba

Vanaemad tegid sellise armsa kingituse.

Ja see kingitus läks kohe ka väga käiku.

Sünnipäevalaps oma Repariinnu koogiga ;)

See nädal läheb mingitmoodi tähistamise tähe all juba riiklikus plaanis. Vaatab, kuis see kõik ka Kadrile jõuab. Ja siis varsti, kui see talvine külm üle läheb, tuleb juba kevad :)

Panime paika plaani kasvuhoone osas. Paberi peal tundub täitsa ok, näis kas pärast nende mõõtude järgi ehitades saab ka ok.

Ja et ei tekiks kiusatust kasvuhoone ehitamist edasi lükata panin juba paprika seemne idanema. Lugesin, et see võib võtta kuni kaks nädalat ning et kuna ma seda teen päris esimest korda, siis mõtlesin, et kui ei õnnestu, jõuan veel ilusti teist korda ka proovida.

Aga pärast nädala möödumist on mul juba selline vaatepilt. Kui palju rõõmu võib see väike ukerdis tuua (isver, ma räägiks nagu lapsest) ;)