Niisama juttu

Käisime metsas. Ammu tahtsime lastega minna, mõtlesime, et kui kunagi tuleb lund, siis oleks ilus kindlasti. Aga seda vist jäämegi ootama. Jõledale ilmale vaatamata siiski läksime, sest kui kuu aja jooksul on üksainus hommikupoolik, mille saaks metsas veeta, siis paned lihtsalt kummiriided selga ja lähed. Õnneks seal ei olnud tuul kuigi tugev. Leidsime siinsamas lähedal (8km) ühe metsaonni ja lõkkeplatsi suurte puude keskel. Rando tegi lõket, ma sussutasin lastele lõkkeviinerit ja oli tegelikult ülimõnus kopsud metsaõhku täis tõmmata. Üleüldse peaksid need metsad olema vist üldjoontes need, kus käib Valdur Mikita mõtlemas (ma ise pole kursis, aga Rando väidab surmkindlalt, et Mikita käib Välgi metsades mõtlemas). No kui isegi ei käi, siis inspiratsiooni mõtlemiseks ja muuks saab nendest metsadest küll (sellisel juhul soovitaks käia ;) ). Ma ka olin nagu vana tädike, käisin ja kallistasin puid, rääkisin samblikuga ja imestasin oma rumala kunstkuuse soovi üle, kui PÄRIS suure kuuse okste lõhna jälle nuusutada sain. Mingi hetk olen mõelnud, et oleks ju vahva, kui nurgas oleks selline ameerikalikult kaunistatud, kaugelt üle võlli ehetega kuusk. Aga siis ei oleks ju seda lõhna. Aga lõhna peab saama :)

Siis hakkasime laste tuppa natuke mingit jõulumeeleolu tooma. Eriti kuna ilm on ju õues kes-teab-missugune ja Rando pidi olema terve laupäeva tööl, siis oli see täpselt paras toimetamine. Muidugi sellele eelnes maniakaalne koristamine, mis päädis uue tolmuimejaga, kuna Gerdakese närvid ei oleks enam kaua vastu pidanud pidevale liitrikaupa tolmuimeja-koti vahetusele (olgu öeldud, et korraks oli kodus ta-tahab-brandti-olukord, kus juppe ja sõimusõnu lendas, aga ma ei tahaks sellest väga detailselt kirjutada ;D ). Ma ei jõuaks liitrise tolmukoti mahtuvusega ühte korralikku tiirugi maja peal tehtud  (kui nii mõelda, siis me oleme vist päris mustad, samas on meil kaks mitte-hetkekski-ühe-koha-peal-püsivat last ning kass, kes rabeleb veelgi rohkem). Nüüd siis meil 17liitrine Kärcheri tolmuimeja, mida ammu oleme nillinud, aga seni pole ma närvihaige olnud. Aga tulles tagasi selle laste toa kaunistamise juurde, siis lõikasime täitsa tavalisest valgest paberist välja kuusekesi ja tähekesi ja panime need aknale, mis oma lihtsuses täiesti võrratud on. Ja nii lahedalt lapselikud. Koos nende toa lakke riputatud valguspallidega tekitab see minus tunde, mis oli kunagi jõulude ajal kunnal. Kui vanaemal toad soojaks olid köetud, lumememmekujulised jõulutuled seinale pandud ja ta nende valgel korrutustabelit mulle õpetas. Siis oli õues muidugi lund ka, aga kui ma rulood alla tõmban, siis võin selle juurde mõelda.

Kuna pühapäeval on juba esimene advent, siis üritame terrassile õuetuled nüüd nädala sees ära panna. Kuskilt tahaks leida veel mingi arvestatava advendiküünla jala. Ja ma ei mõtle neid erinevaid variatsioone kolmnurgast, mis poodidest leida võib. Tahaks miskitsugust elava tule värgindust. See aga peaks olema ohutu kasutada (mitte mingit sasipundart küünla ümber). Ma leidsin ühe väga laheda, minimalistliku ja täpselt sobiliku. Aga selle neljast klaasnõust üks oli katki. Ja paraku rohkem neid polnud. Huvitav, miks ma nii pikalt sellest küünlajalast jahun. Ilmselt seepärast, et olen ju tegelikult midagi sellist otsinud nii kaua, kuni Randoga koos oleme kodu mänginud, aga ideaalset pole leidnud. Nüüd nagu oli, aga katki.

Mul oli vahepeal sünnipäev ka. Need on kingid armsatelt sõpradelt. Praegu põletame seda õuna-kaneeli lõhnalist küünalt, aga üks unistuse-lõhnaline on veel ootel. Sobibki ju hästi jõuludeks :) 

Ühe asja peaks veel kirjutama. See on mind hakanud vaevama üha enam ja enam, mida rohkem meile antakse tagasisidet selle kohta, mis siin teinud oleme. Et küll me jõuame palju ja võtke hoogu maha (samas tullakse külla ja küsitakse, mis nüüd siis jälle teinud oleme :D). Aga praegu tahame me toimetada. Praegu me jaksame toimetada. See on natuke nagu see Lotte elufilosoofia, et ei saa veel magama minna, need ja need põnevad asjad on veel katsetamata. Ja kui me neid tänaseid asju hakkaks homme tegema, siis millal teeksime neid homseid asju (ma ei taha siia praegu seda vanasõna kirjutada, muidu kõlan ikka päris vanaemana). Me puhkame ju ikka ka, elu teeb niikuinii oma korrektuurid, aga kui on tahtmist, mis seni on kohati sunnitult vaka all hoitud, siis peaks ära kasutama. Ja ärge muretsege, kui me ei saa, siis üle varju ikka ei hüppa. Ja teine asi selle juures on see, et kogu me blogi ju kajastab seda, mis teeme Kadril. Kuna väga paljud asjad, mis me siin teeme, tähendavad suuremal või vähemal määral ehitustöid, siis teeb neid Rando. Ja siis võibki jääda mulje, et meil on siin üks kuri kubjas ja ülemsulane, kes ei jõua õhtul töölt tulles veel ülikondagi seljast saada, kui juba tööriistad kätte antakse. Ok, mõnel õhtul on Rando küll ülikonnaga söönud, aga riided saab ta ikka enne toimetusi ära vahetada ;). Nali-naljaks, utsitan Randot ikka aega maha võtma ja kui ei jaksa siis ei tee. Kui ta tegelikult tahaks igal õhtul töölt tulles diivanil lösutada, siis selle eest ma vastutust võtta ei saa, sest mulle väidab ta pidevalt, et nii hea on ennast liigutada ja midagi oma kätega ENDA PERE jaoks teha.

Diivanil lösutamine Kadri-style

Tegime lastega piparkoogitainast. Oleme suutnud siiani hoida end selle taigna äraküpsetamisest, aga pea see aeg ka kätte jõuab. 

Ühel öösel sadas meil natuke lund. Täpselt nii natuke oligi. Kõik meil seal terrassil. Johanna siis mõtles, et ujub natuke, sest kuidas laps ikka peaks teadma, mis lumega teha, kui seda nii harva näeb. 

Selle video panin ühe tagamõttega ka ;) aga arvake ise. Ma ei usu, et on olemas ema, kes seda videot vaadates kasvõi salaja pisaraid ei pühiks.