Tüdrukute tuba

Viimasel nädalal tegelesime usinasti tüdrukute toa lõpetamisega. Nüüd sain lõpuks mina ka midagi teha. Pikka juttu siin tegelikult rääkida ei olegi, Rando lõpetas lihvimise ära, saime lõpuks värvida ja tapeeti panna. See viimistlemine oli tõeline kirss tordil. Nüüd sai näha, mismoodi kõik lõpuks välja hakkab nägema.

Eliisabet nii ootas, et ta saaks ka värvida. Natuke nad saidki, aga siis läks tuju üle :)

Niimoodi asjad vahel me värvisimegi. Need olid nii rasked ja suured, et ei saanudki neid kuidagi välja viia toast enne kui lõpuks oleks pidanud hakkama neid tagasi tooma. 

Me oleme selle tapeedi üle nii õnnelikud. See sai meie jaoks ülihea. Küll aga oli sellega see "tore" asi, et pärast igat paani tuli mustrisse ajamiseks 70cm ära lõigata ja lõpetades pidi hullult puslet lõikama, et lõpp saaks ka mustrisse. Aga mõtlesime, et kui juba siis juba. Tasus ära küll. 

See nüüd siis "pärast" pilt. Siit ei saagi eriti aru, mis muutunud on. Ega selles osas seintes peale värvi ja akendel peale üliilusate palede midagi muud ei muutunudki. Sein jäi ikka krohviga, ehkki Rando pani ühe kihi krohvi juurde.

Ma ei oleks kunagi uskunud, et viimistletud aknapaled võivad nii suurt rõõmu valmistada ja et see võib toale kohe nii-niii palju juurde anda. Meil on vaja akendele veel liistud (lisaks ka lae-ja põrandaliistud) ja aknalauad, siis saab selle toaga valmis. Tahaks loota, et miskit saame ikka aasta lõpuks tehtud. 

Siin nüüd me ilus tapeedisein. Siin pildil äkki ei tundugi nii imeline, aga tegelikkuses on. Peate lihtsalt külla tulema vaatama ;)

Aga sel nädalal saime kätte empsi soolaleivakingituse. Ja see kingitus tegi olemise kohe palju-palju rohkem majaomanikulikumaks. :) 

On ju uhke!!! Isadepäeval saame ära katsetada :) 

Novot. Kui me tüdrukute toa remonti olime teinud umbes paar päeva ja juba oli tolmust ja segadusest siiber, lubasime endale, et nüüd aasta lõpus võtame vaiksemalt ja ei alusta suuremaid projekte. Et küllap uuel aastal peame jälle alustama. Siis tuleb ju hakata tegelema katlasüsteemiga ja kevadeks ettevalmistused. Sellepärast jäävad edasised postitused äkki harvemaks? Samas kindlasti midagi ikka teeme, mängime kasvõi tola, et ilmselt ma seda blogi ikka ära ei unusta ka. Vaja ju plikade toa viimased asjad paika saada. Natuke on arenguid meil ka küttesüsteemi projekti koostamises, aga need veel sellised suulised kokkulepped, et kui midagi konkreetsemat tuleb, siis kindlasti räägin täpsemalt. Küll aga tähendab see, et me peame hakkama korrastama ruumi, kuhu katel tuleb. Et tegevust jagub, isegi kui me midagi eraldi ei alusta. 

Seni panen üles siis lõputult pilte kassist ja lastest. Meie Kassust ma eraldi vist polegi kirjutanud. Võtsime ta endale juba Mellistes, ehkki olime lubanud, et tuleb maja, seejärel alles kass. Siis aga hakkasime mõtlema, et loomadest on lastel lõbu ennekõike praegu, mistõttu võtsime kassi ära ja pärast saime ta endaga koos majja elama tuua. Ja Kassu on meil tõesti tore. Püüab hiiri, mängib ja magab, hoiab lapsi, ei tee neile liiga ja on üleüldse väga seltskondlik ja sõbralik. Samas on tal mingi kummaline teema õhuga, või siis hingamisega, ma ei teagi kumba. Igatahes meeldib talle käia magamas kohtades, kus minu (äkki) algeline loogika ütleb, et ei ole võimalik hingata. Näiteks Johanna voodis kahe tekikihi vahel või meie voodis päevateki all. Või remondi ajal käis ta plikade toas kile all magamas. Üldse igasugused katted on toredad sh vaipkatted. 

Ükskord suutis ta selle vaibanurga kuidagi topelt keerata ja siis seal vahel oli tal tore. Koridorivaiba alt olen teda ka leidnud ;) 

Aga et oleks ikka mõnus pilte vaadata, siis natuke muusikat ka :) Valdavalt tehakse muusikat ju mingist armuvalust. Mul ei ole seda praegu, aga lood on sellegipoolest mõnusad. Seda laulu kuulsin kunagi mingi miksi osana ja hakkas meeldima, väga meeldima. Ja siis kaks aastat tagasi minu sünnipäeva ajal otsustas Rando, et nüüd oleme küll piisavalt vanad, et võiks juba raadios üksteist tervitada :) Nii siis Raadio 2 hommikuprogrammis Indrek ja Madis mind tervitasidki. Ma juhtusin just autoga foori taga seisma, mis oli hea, sest korraks läksid silmad märjaks küll. Järelikult olingi piisavalt vana, et raadios võiks tervitada ;)