September hakkab lõppema

Päris pikk paus on postituste vahele jäänud. Tahaks öelda, et oleme olnud väga toimekad ja sellepärast pole olnud mahti arvuti taha istuda, aga tegelikkus on paraku midagi muud. Meenutades nüüd möödunud aega viimasest postitusest, pole saanud suurt midagi teha. Maja juures. See-eest käisime lastega rattarallil ja Motoshow'l.

Grillisime ja uurisime niisama ringi. Sellest ma ei räägigi, et Rando läks tagasi tööle ja enam ei saagi veeta terveid päevi maja juures nokitsemiseks. Hea kui tunnikese õhtu jooksulgi leiab. Mina üritan siin oma tagasihoidliku jõuga ikka siit ja sealt koristada. Ja seda juba jagub. Kive on küll igal pool nii maa sees kui maa peal. Nii ma avastasingi täna, et pea iga jope taskus on mul paar töökindaid. Noh et kui kuskilt jälle mõni kiviotsakene vastu vaatab :)

Sellel nädalal jõudsin suuresti ainult kokku riisuda selle, mis Robert trimmerdas. Ja siis sadas päevade kaupa ja hunnikud vettisid ja alles nädalavahetusel saime empsiga need ära vedada. Rando hakkas niitma muru, ühe õhtuga ei jõudnud. Sügisel teatavasti läheb varakult jahedaks/pimedaks/märjaks.

Siin on näha olukord, kui siia kolisime.

Siit on näha see roheline osa, kust sel aastal niideti. Pruunikas siis see, kus kasvas silmini nõges, mille Robert maha trimmerdas. Nüüd tahame ära koristada seinaääred ja kivid ära korjata, et saaks ilus muru järgnevatel aastatel. 

Teisele päevale jäi maja tagant muru niitmine. Aga oh üllatust kui Rando järgmine päev muruniiduki käima tõmbas (olles eelnevalt remontinud suure innuga ära igasugused liginad ja loginad). Muruniiduki mootor lendas laiali. Ok-ok. See oligi vana niiduk ja ma ei tea mis ajast meile Kunnalt päranduseks kaasa saadud, aga no tõesti: viimane kord enne talve niita ja siis lendab laiali. Õnneks Randol siin sugulane, kelle käest laenasime sutsti murutraktorit ja saime tehtud ikka. Ilmselgelt plaanisime kevadel miski uue niiduvahendi soetada, aga see Murphy võtab asja ikka väga tõsiselt.

Siin ta veedab aega niidukit putitades....

.....ja siin ta veedab aega katkise muruniiduki kõrval :) 

Aaa ja Rando võttis maha ühe puukese, mis tahtis väga abihoone peale kasvada. Paar kärutäit küttepuid ja natuke lõkkematerjali ning pääsesimegi ligi sellele augule abihoone katuses, mis hädasti parandamise järele hüüab. Natuke Rando seda kõpitses, pani paar plaati peale. Ütleb, et varsti paneb kogu augu kinni, aga ma ei kujuta küll ette, kuidas ta seda üksi teha saaks. Ja neid eterniitplaate ma küll ei jaksa sinna üles punnitada, et ise abiks olla.

Ise ma võtsin plikade toa aknapale ette. Või noh, alustasin ettevalmistusi, et Rando saaks ette võtta ;) Plaan on lõpetada siis kõigepealt nende toast aknapaled ära. See tähendab eelmise (ei saa öelda, et vana) ent suht üle jala pandud krohvi maha võtmist ning teistele akendele kipsist palede tegemist. Mina veetsin ühe ilusa päeva siis seda isegi kõvema pilgu jaoks liiga õrnalt pandud krohvi maha kraapides. Ei olnud eriti raske töö. Ehk sellepärast, et oligi jamasti pandud. Igatahes ei taha ma nüüd seal enne pahteldama ja tolmutama hakata, kui Rando teistele akendele ka kipsi ära paneb. Siis saan ühe korraga tolmutada ja pärast koristada. Pärast veel värv peale ja loodan et sellest piisabki. Pange tähele, raudselt tuleb veel miskit ette või kuskilt midagi välja ja ei olegi võimalik nii teha ;)

Ootuste korrigeerimisest

Viimastel päevadel eriti olen mõelnud..... nüüd kõik naeravad, et mis ma siis muidu teen :) No tegelikult mõtlen kogu aeg, aga viimasel ajal ilmselt Rando puhkuse tõttu ja seepärast, et oleme olnud valdavalt kodus toimetamas, et mis kõik tahaks siin lähema aja jooksul tehtud saada. Jälle naastes Tõe ja õiguse juurde, nagu Andres Vargamäele jõudes. Noh, et kui need kraavid kaevatud ja rehetuba uueks ja loomakari suuremaks jne jne, et küll siis on hea elu ja puhkus. Meil Randoga samamoodi. Et siis teeme ära ühes toas remondi ja siis vahetame aknaid ja siis terrassid ja katused ja siis õues koristame ja niidame ja istutame puid ja .... no ega ma vist ei pea jätkama. Kõik see muutub utoopiaks. Või tegelikult ei olegi utoopia, lihtsalt ilmselt seda väga kiiresti ei jõua.

Kuna ma olen selle osa Tõest ja õigusest läbi lugenud ja sarnaselt Andresele tõdemas, et tegelikult on protsess ise ja teekond valmistulemuseni kordades olulisem, kui tulemus ise lõpuks. Noooo tegelikult ei ole. Korras ja ilus soe maja on ikka ka väga oluline. Aga laste lapsepõlve selle nimel ohverdada ei ole ka mõtet. Vajalik oleks leida mingi kesktee, et saaks lapsepõlve ja meie imetoredat elu nautida, samal ajal ikka majas nokitsedes. Seepärast olen pidanud hakkama oma ootusi seatavatele eesmärkidele korrigeerima. Seda enam, et iga töö, mis me ette oleme võtnud, on näidanud, et mitte miski ei lähe nii kiirelt/lihtsalt/ootuspäraselt kui loodetud ja planeeritud. Ehk siis kui ma lootsin ja ootasin, et katus päris vihma läbi ei lase, siis pettusin- lasi küll (Rando parandas ära, enam ei lase, võib meile külla tulla küll). Kui ma lootsin ja ootasin, et Robert saab trimmerdatud abihoone kõrvalt ja tagant suure nõgesevõsa, siis tegelikult oli see nii kassitappu täis, et reaalselt jõudis ta oma üürikese ajaga, mis tal meile pakkuda oli, ainult paari meetri jagu ümber maja. Ja see ei ole siin etteheide Robertile, vaid lihtsalt tõdemus, et kassitapp ja nõges on kombinatsioon, mis tõmbab ka kettaga trimmeri nii umbe, et lihtsalt ei saagi rohkem (pigem on see etteheide minu kõrgetele ootustele).

Või et kui ootad, et saad 10 ruutu parketti pandud kiirelt ja selgub, et parketti polegi (eelnevalt olen kirjutanud) ja lõpuks veedad ikka selle tööga kolm päeva. Ja siis selgub, et mingi tööriist ei sobi/ei tööta/on üldse puudu ja see tuleb osta või laenata, mis kõik omakorda jälle aega võtab.

Ehk siis nüüd on läinud see postitus väga mõtlikuks. Aga see tundus vajalik kirja panna. Et kui ootad ja loodad palju, siis ülimalt suure tõenäosusega pettud. Mina olen veel selline inimene, et kõik peab olema plaani järgi ja kui plaan on täitmata, siis tuleb endaga palju tööd teha, et pettumusega toime tulla. Mingi idealism vms. Et pigem üritada endale sisendada: hea kui jõuab, aga midagi ei juhtu kui ka ei jõua, seni kuni tuba soe ja katus vett läbi ei lase. Ja kõik rõõmsad on :) Ehk korrigeerida oma ootuseid. Ja viimased nädalad on mind sellel teemal palju mõtlema pannud. Plaanid on meil suured (nii suur maja nõuabki vist suuri plaane) ja kui külla tulete ja kuulete, mis meil kõik plaanis teha, siis arvestage nende ootuste korrigeerimisega. Küll me kunagi tehtud ka ikka jõuame :) Ilmselt on see esimene aasta siin Kadril nii paljudes valdkondades õpetlik. Saame uut teada ehitusest aga ka meist endist.

Lõppu peaks veel kirjutama, et ma tegelikult ei pea ennast või Randot Vargamäe Andreseks. Kuna ma sattusin seda osa lugema just enne kolimist, siis sattus see teema lihtsalt nii kirjanduslikus kui reaalses maailmas kokku.

Aga, mis me siis vahepeal teinud oleme. Sel Rando viimasel puhkuse nädalal mõtlesime rohkem puhata. Ja ehkki käed olid kogu aeg toimetusi täis, siis võtsime vähe vabamalt. Rando käis Siibsuga kinos ja käisime Mellistes sõpradega mängimas. Veel sai väljast lõpetatud tüdrukute toa akna ümbrus,

loomulikult tegeles Rando päris mitmel päeval katusega, et kus läbi laseb ja kuidas parandada. Viisime abihoonesse ära ka viimase jupi talvepuid.

Ja käisime ka Sibulatee puhvetite päeval, mis oli vaatamata ülinõmedale ilmale siiski armas. Toredad tegijad, kodused kohvikud ja palju uusi ning üliilusaid kohti. Kuna see kant nüüd meie uus kodu, siis oli väga tore, et selle tutvumispäeva sai ette võtta.

See on Alatskivil Maitseelamuste kojas puhvetis. Siiba sõi väga peent abaliha. Kiitis väga 

Rando "puhkab" :)

Eelmine postitus jäi kuidagi väga nukra, ehk isegi negatiivse alatooniga. Tegelikult on kõik kõige paremas korras. Uus koht tahab lihtsalt harjumist. Reedel Eliisabetti lasteaeda viies tundsin, et nüüd saab kõik hea. Olgugi, et ilm oli nii hall ja sombune, tuli tunne jälle õige (millegipärast see õige vs vale tunne vaheldub siin kole kiiresti, eelmises postituses kirjutasin, miks see peamiselt nii on). Jalutasime Siibakesega lasteaeda, mõnus soe, aga hall oli kõik. Onukesed jalutasid meile vastu ja tervitasid nagu oma küla inimest. Võib olla nad ei näinud väga hästi või siis oli neil selline õige ja ' vana kooli kasvatus. Selg sirgu ja tervitada. Igal juhul tekitas juba nagu oma inimese tunde. Ja kohtasime ka Rando sugulast, kes siin elab. Jällegi ülipositiivne ja rõõmsameelne olek. Tagasi tulles sain tervitada juba naabermaja inimesi. Nii väike sõna, aga nii suur võim. Tere- ja kohe tunnen ennast hästi. Ja eelmise nädala puhul kõige olulisem samm kohanemisel oli see, et leidsime väga mõnusa otsetee Siiba lasteaeda. Meie seni peaaegu 20 minutilisest jalutuskäigust (tegelikult kuluks palju vähem aega, kui Eliisabet ei arvaks, et kogu maailma eksistentsiaalseid küsimusi peab arutama hommikul lasteaeda minnes ja seejuures VÄGA aeglaselt kõndides) sai maksimum 10 minutiline. Usun, et kui tulevad uued elulised küsimused või mingi ime kombel lumi maha, siis võib see aeg veidi pikeneda, aga igal juhul on praegu väga mõnus.

Kõige olulisem eelmise nädala puhul on aga see, et Randol algas kahenädalane puhkus. Mis kõik selle ajaga jõuab ära teha, mõtlesime. Oh püha ullike. Ei jõua suurt miskit, kui puhata ka tahaks. Aga eks see on ka asi, mis tahab õppimist ja harjutamist edaspidiseks. Et kui on puhkus, siis ei ole üldse mõtet planeerida mingeid ülisuuri töid, sest olud teevad oma korrektuurid ja niikuinii tahaks ju lihtsalt lebotada ka. Me mõtlesimegi, et esimese nädala teeme rohkem tööd ja teisel siis rohkem puhkame.

Võtsimegi (ja siinkohal siis tegelikult Rando võttis) ette suure toa põranda parketi alla saamise ja köögipliidi ühendamise korstna ning vannitoa radiaatoriga. Kui selgus, et meile lubatud parketti, millega suur tuba lõpetada, ei olegi piisavalt, alustasime esialgu ülinaiivselt otsinguid, lootuses leida lihtsalt mõned ruutmeetrid laminaati juurde.  Tegelikkus aga oli selline, et pärast kolme päeva linnas erinevates ehitusmaterjalipoodides käimist ning internetis tuhlamist, pidime leppima millegi nibin-nabin enam-vähem mööndustega sobiva parketiga. Põhjuseks asjaolu, et enam pole seda firmatki, mille laminaat meil praegu on, rääkimata sellest, et sellise paksusega on juba päris keeruline laminaati leida ning lõpetades sellega, et iga firma klikid laminaadi kokkupanemiseks on ju ka erinevad. Kui nüüd nii asja vaadata, siis peaks olema ülisillas, et ei pidanud tervet põrandat välja vahetama ja lõpuks midagi suhteliselt okeid leidsime.

Siin on näha, et eelnevalt oli selline külm kiviplaatpõrand.

Selleks, et panna ära laminaat, pidi Rando tekitama enam-vähem õhu peale mingi karkassi, et olgem ausad tekiks põrand. :) 

Ja panna tuli ka vähe puslet.

Aga lõpuks sai valmis. 

Parketi erinevus on ikka näha küll, aga ilmselt jäi lõpplahendus kõike arvestades ikkagi ok. 

Teine töö oli köögipliidi järgi ühendamine. Korstnasse sai see suhteliselt kiiresti ühendatud. Siis aga hakkas pliit suitsu sisse ajama. Randol oli meel nii must, sest olukord tundus lootusetu - kevadeks kõik siin suitsusingid. Jällegi tuli appi googel ja Rando mõistus, võttis pliidist mingi jupi seest välja ja see probleem sai näiliselt lahendatud. Siis tuli pliit ühendada vannitoa radikaga. Seejuures tekitades mingisugune väga hästi toimiv ent ajutine lahendus, et järgmisel aastal kaltasüsteemiga ühenduda. No nüüd on see koht, kus ma jälle "hiilgan" oma terminoloogilise täpsusega ja ütlen lihtsalt, et leiliruumis on meil nüüd mingi akupaagina toimiv boiler ja veetorud. Vannitoas on üks telliste peal radiaator ja köögis on üks pliit, mille taga.....mingi süsteem vee kütmiseks (ütleme nii, paremat selgitust leidmata). No ega seegi töö ei läinud viperusteta ja hetkel on veel lahtine, kas ta lõpuni toimibki või on see süsteem seal pliidi taga liiga väike, et terve radika ja boileri vesi ära kütta. Rando vahepeal käis ringi nagu haige - mõtles oma selles minikatlasüsteemi maailmas ja oli põhimõtteliselt täiesti normaalse kontakti võimetu. Ja ega ma aidata ju ka teda kuidagi ei saa(nud). Siis saatsin teda lastega mängima ja õnneks tuli emme sünnipäev ka peale, nii et esmaspäeval saab ehk värske peaga asjale läheneda. Ise olen ma täiesti rahulik, sest raudselt Rando midagi välja mõtleb. Ei usu ma, et süsteem toimima ei saa ;)

Ainuke asi kogu selle askeldamise juures on see, et iga asi võtab oodatus palju-palju-palju kauem aega. No mis see siis on sirgele põrandale 10 ruutmeetrit parketti panna. Tänapäeval see ju nii lihtne. Aga vot, siis ei tule parketist välja ja poes ei ole sellist enam saada ja põrandat on vaja siis üldse tekitama hakata, et saaks lõpuni panna ja iga jupikese lisamine on hull nikerdamine. Ja siis saabki sellest sutsukesest tööst juba kolmas päev täis. Pliidsüsteemist ma siinkohal ei hakka rääkimagi, sellega ju ka kõiksugu jantimine. ULME, ma ütlen, ULME!

Mina sain tegeleda sellel nädalal maasikapeenra kaevamisega. Seegi ettevõtmine tõi üllatusi. Nimelt on lisaks meie majale endale, ootamatult kivine ka siinne pinnas. Ma ei tea, kas kive on igal pool maja ümber nii palju või suutsin mingi kuuenda meelega aiamaa jaoks välja valida just täpselt selle kõige kivisema paiga. Kangekaelne nagu ma olen, katki ka ei jätnud, leidsin ilmselt poole väliköögi põranda jagu kive ja ühe veoauto rehvi (sest noh, selliseid asju ikka maad kaevates kohtad). Aga tehtud ma selle jupi sain. Nüüd tõstsin musta kile edasi ja hakkan ette valmistama kartuli- ja porgandilapikest.

Vahepeal peab puhkama ka :)

Ja veel toodi meile sel nädalal ära ka ülejäänud osa meie talvepuudest. Suure osa sellest jõudsin ka sisse vedada. Pisut pisut jäi järgmisse nädalasse ka. Eliisabet hakkas käima kohalikus lasteaias, sel nädalal poolikud päevad. Esiti talle küll väga meeldib ja tundub, et sõpru leiab ka. Kohe esmaspäeval tuli üks naabermaja tüdruk ka meie aeda mängima, see oli ka üks nendest hetkedest, kus mõtlesin, et kõik saab hea.

Oleme niisama

Proovime üsna teadlikult võtta aega ka niisama olemiseks. Või ringi uurimiseks või lastega mängimiseks. Eriti hea on, et seda on üsna lihtne teha :) Astud lihtsalt õue ja hüppad batuudil lastega. Või grillid mõnusa muusika ja laste vadina saatel terrassil. Tõsi, terrassil grillimise puhul tuleb arvestada, et mõni külalaps ikka kuskilt piilub ja sellepärast võib arvata, et teavad ka küla suuremad inimesed mis meil siin tehakse. See üsnagi tüütu asjaolu tingib vajaduse lähematel aastatel maja taha ka terrass saada, et oleks võimalik vähe privaatsemalt olemist nautida. Seniks tuleb aga süda kõvaks teha ja teistest mitte välja teha.

Rando sai sünnipäevaks endale jalgratta. Esimesed tiirud on juba tehtud ja kui lumi väga varakult ei tule (ja ilmselt ei tule), siis saame veel tükk aega ümbrust uurida sel viisil. Kuidagi väga kodune on siin kõik. Ilmselt see ei anna edasi seda tunnet, mis valdab kui siin ringi sõita. Mõnus mulla lõhn on õhus (kartulivõtmise lõhn ;) ) ja sügisene tuuleke on ka mu jaoks täpselt selline nagu tuul kunagi kodus oli. Ja siis tuled tuppa, teed tule ahju või pliidi alla ja tuleb selline hubane soojus ka. Mõnus on. Meenub see aeg Mellistes, kui Eliisabet sündis. Siis oli ka selline nunnu sügis ja esimesed korralikud jalutamised tegime ka kergelt karge sügistuulega. Mingi mõnus nostalgialaks.

Ja siis tulevad külajutud, mis minu emotsionaalsust arvestades, löövad kogu raskelt kättevõidetud positiivsuse kõikuma. Alustades nendest juttudest, mis meieni jõudsid enne maja ostmist. Ja lõpetades nende juttudega, mis nüüd valdavalt külalaste kaudu meieni jõuavad. Kõigepealt räägiti meile, et see on külm maja, et siin jooksevad hiired ja rotid ringi, et ei ole korralikult renoveeritud, et ei tasuks seda osta, sellesse investeerida. Siis siia jõudes hakati rääkima, et eelmised omanikud elasid ja toimetasid siin vaid selleks, et kallimalt saaks edasi müüa. Iseenesest ei ole see ju midagi hullu, ennegi nii tehtud ja mis vahet meil on, kui nad sel põhjusel siin olid. Räägiti ka, kes siin on elanud. Üks hullem kui teine. Jällegi ei tea. Kui palju seal külajuttu, kui palju tõepõhja. Siis mingid lapsed räägivad, et siin koolis käivad ainult pätid lapsed. Ja mina jälle mõtlen, et kuhu pärap....e ma oma lapsed olen viinud. Nüüd nad kaagistuvad ja hakkavad jooma ja on 15 aastaselt titemammad. Kõik teevad väga teadja näo, kui ütleme, kuhu kolisime. Umbestäpselt nii, et vaatame siis kaua need vastu peavad. Üks vallaametnik imestas, miks seda maja nii palju viimasel ajal müüdud on. No tõesti ei tea. Hakka või ise ka mõtlema, et näis kaua siis meie siin vastu peame.

Võib olla nende juttude hirmus ei julge ma külavahel väga nägu näidata ka. Et keegi tuleb jälle midagi väga tähtsa ja teadja moega rääkima ja ma siis pean jälle üksi oma emotsioonidega koju võitlema tulema. Aga olla siin on hea. Ümbrus on mõnus ja kodune. Mul lihtsalt ei ole veel nii paks nahk, et tahaks maailmaga suhelda. Või selle külaga suhelda. Muu maailmaga saan hakkama. Väikeses kohas ei saa kuigi anonüümseks ka jääda, et esialgu tühja pilguga ringi tuisata. Siin tuleb kohe aktiivne ja väga jutukas olla. Küllap ma ikka ühel hetkel saan selle küla keele ka selgeks. Näen, kelle jutt on rohkem nagu jutt ja kelle juttu reaalselt kuulama ka peaks. Seni üritan laste külge klammerduda ;)

Siis teengi moosi ja kiigun lapsi vaadates võrkkiiges :)  Ahjaa, kas ma juba kirjutasin, et saan oma aia õuntest talveks moosi keeta. Kas meie vanaemad oleksid osanud arvata, et ühel päeval võib selline kohustus tunduda nii suure luksusena?