2017 on läbi

Aasta lõpus on kombeks ikka ju teha kokkuvõtteid. Tean-tean, ma ei sära selle sõnavõtuga. Ja ega ma vist ei plaanigi mingit meeletut kokkuvõtvat postitust teha. Sest noh, kui aus olla, siis meie aasta tähtsündmus pani alguse sellele blogile, kõik eelnev oli sissejuhatus.
Viimasest postitusest on palju vett merre voolanud. Vahepeal olid jõulupühad ja kõik sellega kaasnev möll, mistõttu polnud nii palju  mahti, et internetiavarustesse sattuda. Uskumatult, ma ei laadinud oma telefoni ka mitu päeva ;)
Jõuluvana(d) olid sel aastal usinad, tõid lastele igale poole kommipakke, mõtlesin õudusega, kes need kõik ära sööb. Aga asjata muretsesin, Rando sööb :D No ja lapsed ikka ka, Johanna sai oma esimesed suhkrulaksu lööbed ka kätte. Rando rahustas, et jõulud ju, see käib asjaga kaasas, meenutas ta enda lapsepõlve.
Käisime ka Eliisabeti eelmise lasteaiarühma traditsioonilisel jõuluretkel metsa loomadele süüa viimas. Ootsupäraselt oli seal väga tore :) ja jällegi - kommid.

Jõuluvanasse suhtutakse siiski väga suure umbusuga. Nende piltide eest tänud Kristelile :)  

Kommid oli ka ühendavaks märksõnaks Johanna kodulaste jõulupeol ja Eliisabeti lasteaia jõulupeol ja Rando asutuse jõulupakil. Aga kas keegi on märganud, et Rando nüüd meeletult kosunud nendest kommidest oleks? Vastan ise: EI.

"Jõulu andis Nanna kommi!"

Perekondlikud jõulud algasid Rando vahmiili koondumisega Peetrisse Reimo juurde ja lõppesid meeletu söömisorgiaga, kui minu pere tee Kadrile üles leidis. Seekord oli kahe kohtumise ühendavaks lüliks kadunud poegade naasmine isamaale. Ehk Rando õe pere leidis tee Soomest koju ja minu venna nihverdas korraks ennast Sloveeniast käima. Ja kui ma ütlen nihverdas, siis ma mõtlen sõitis öid-päevi läbi Euroopa jälle koju. Reunited and it feels so good! :)

Jõuluvana tegi sellel aastal trikke. Lasi uksekella ja siis tõttas ise järgmiste laste juurde. Vähemasti ei unustanud kingitusi jätta. No ja päkapikk-Eliisabet oli oma ameti üle väga õnnelik :) 

Meie perest sai sellel aastal nii kauni jõulupildi.

Lisaks muudele traditsioonidele, sai sel aastal alustatud uut. Jõuluplank :D Ma ei tea, kas teised ka selle kestvuses nii kindlad on, aga seni kuni jõuan peale käia, peaks üks täiskõhuga plank ikka jõulude juurde käima. Või mis?

Kasevõsud ja co

Ja nüüd siis tuleb taas koht, kus ma pean oma sõnu sööma. Lubasin eelmises postituses, et jõulude ajal looduses niikuinii nii ilus ja lumine ei ole, kui eelmist postitust kirjutades. Aga, ma eksisin. Meil oli ikka üsna mõnusalt lund (maa valge) ja koguni 6 kraadi külma. No ja kui see ei ole viimaseid aastaid arvestades talve võlumaa, siis ma ei tea, mis on.

Mõtlesime ise ka loomadele süüa viia

Kui nüüd rääkida, mis me maja juures oleme teinud, siis ei pea vist väga mitu korda arvama. Peale projekti jaoks paberite kokku otsimise suurt muud ei jõudnud. Nüüd ootamegi, kuna Elvi saab oma osa tehtud, et siis küttesüsteemi projekti tellimus sellest lähtuvalt sisse anda. Kui aasta lõpp ühelt poolt eeldab vaikimisi mingite kokkuvõtete tegemist, siis samamoodi eeldab see ka mingite plaanide või lubaduste tegemist uueks aastaks. Ja kes oleks parem planeerija kui mina? Natuke hirmus hakkab juba, kuidas ma kõike korraldama pean. Aga see selleks, Rando toob mind maa peale tagasi. Ma pettun korraks ja siis olen ka inimene ja saan aru, et vist ei jõua jah kõike. Jälle peab vist selle Leika soovitatud tehnika käiku laskma, et kirjutada kõik plaanid üles ja sealt siis hakata prioriteete seadma. Igatahes mõtteid on palju, usun, et nii mõnegagi neist jõuame ka tegudeni, aga nendest siis edaspidi täpsemalt.

Meil on nüüd selle "õige" kõlaga tuulekell. 

Ja postkasti ei saja ka enam lund sisse :) 

Vana-aasta viimast päeva ei saanud selle blogivõlaga alustada. Nüüd, kui see on kustutatud, saab hakata koristama ja õhtuks vaaritama. Sel aastal ei jaksagi midagi suurejoonelist ette võtta. Kõhud kõigil jõuludest veel täis. Küll aga tegin juba ära minu ema traditsioonilise vanaaastaõhtu magustoidu (võib olla on see nii ka teistes peredes, mina ise mäletan seda küll ainult selleks puhuks tehtuna) - tarretis vahukoorega. (Hullult pidin kokkama, eks! ;) )

Rando ei satu sellest tootest tavaliselt vaimustusse, aga traditsioone peab au sees hoidma. Ja äkki tekib meie lastel ka mingeid lapsepõlvemälestusi nii. Kui jõululaupäevaks liha ja odrakaraskit küpsetasin ning lapsed õuest tuppa tulid, siis kõik õhkasid, kui hea lõhn, mis sa süüa teed. See oli üks nendest hetkedest, mis lastele ilmselt jõule meenutama jääb. Teate küll, igal inimesel on oma kummalised kiiksud, mis noorusaegu meenutades välja tulevad. Minule meenub lapsepõlvest ema hommikumantli lõhn, aga see on ehk mõnel teisel ajal teemakohasem mõttearendus.

Sloveenia-jõuluvana toodud kiisu vaatab nüüd hoolega, et lapsed ikka korralikult kõhud täis sööks. 

Rahvusarhiivi külastus

Tänase postituse sisule andis ajendi eilne külaline Kadrile. Meil käis see tore tädi Põltsamaalt, kes peaks tegema majale projekti arhitektuurse osa, et saaksime keskkütteprojekti sellest lähtuvalt tellida. Ta tuli meile ja küsis, mis soovime. Kui ütlesin, et meil on vaja seda ja seda, hakkas ta hästi teadjalt (mida ta kahtlemata ongi) rääkima kõiksugustest tuletõkkesektsioonidest ja kes-teab-millest-kõik-veel. See rahustas mind, et oleme õigel teel ja see inimene saab meid aidata. Aga ainult korraks, sest kui ta küsis, mis paberid meil maja kohta on ja kuulis, et mitte mingisuguseid peale hindamisakti, ütles ta sõnad, mis tegelikult kauaks kummitama jäävad: ilma paberiteta maja ostes, ostad sa maja, millel sisuliselt on üks sein puudu.

Eellooks võib siin nii palju rääkida, et eelmised omanikud lubasid suure suuga, et kõik vajalikud paberid on vallas olemas. Sealt nüüd hiljem aru pärides selgus, et siiski ei ole. Ja mitte midagi ei ole. Mis lõi tegelikult kõhu alt ikka üsna õõnsaks (minul vähemalt, Rando suhtub kõigesse sellesse väga külma närviga - mõelda, mis oleks, kui me siin mõlemad närvitseks). 

Igatahes tegi Elvi siin mõned mõõtmised, mis vajalikuks pidas ja palus meil talle saata maja plaanid ja mõned soovitud projekti koostamiseks vajalikud materjalid veel. Saamaks neid nimetatud plaane, soovitas ta uurida Rahvusarhiivist, mida ma siis käte ja südame värisedes Johanna eilse väga põgusa lõunaune ajal tegema hakkasingi. Aga no ei leidnud ma Internetiotsingutega sealsetest andmebaasidest midagi. Mõtlesin siin paanitsedes ja kätega vererõhurohu järgi kobades, et kuidas siis saab. Kas neid materjale tõesti ei olegi? Kas on, aga ma ei oska otsida? Kas siis, kui küsin arhiivist abi, kas nad oskavad aidata (kui nt juhtub, et talu nimi ei ole läbivalt sama olnud)? Mis nüüd saaaaabbbb???????  Kes minu iseloomuga lähemalt kursis, siis teab, et kroonilise ülemõtlejana on seesugune käitumine väga tavaline mu puhul. Loomulikult ühendusin oma paanikas jälle Randoga (vaeseke, kui lihtne oleks ta elu, kui ma ta kõrval ei tõmbleks ;) ) Tema jällegi maru rahulikult, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Õhtul Eliisabetile lasteaeda järele minnes, ütles ta õpetaja ühe teise kõnealuse teema juures minu jaoks nii märgilised sõnad, et kui üks uks pannakse kinni, siis kuskil tehakse teine lahti. Ma oma esoteerikavaimustuses sain piisavalt rahu, et Rando õhtune kojutulek ära oodata medikamente tarvitamata. 

Küll aga saatis Rando vahepeal arvhiivi infopäringu, mis täna hommikuks sai positiivse vastuse. Mul jälle vererõhk tõusis, aga seekord rõõmust. Nii me siis Nannaga seiklesime ja avastasime elamise täiesti uusi dimensioone arhiivis. Vahemärkuseks tuleb tunnistada, et ega ma ise ei oleks küll osanud neid pabereid andmebaasidest üles leida. Materjale on aastatest 1989-1995 (mina otsisin materjale sajandi algusaastatest) ja talu nimi oligi hoopis Mardi (mis nüüd meil abihoone all oleva kinnistu nimi) ning minu otsitav ei kajastunud kuidagi leitud arhivaali nimes. Seega tänatud olgu kõik väed ja võimud, et Rando meil ikka mõistlik on ja abi küsis. Siinkohal tuleb jälle meelde tuletada elu motot: RÄÄGI INIMESTEGA!!! See viib edasi, ei maksa unustada. Peaks vist külmkapi peale kirjutama selle :) 

Aga mis ma siis seal arhiivis leidsin. Väga detailselt vist siin kirjutama ei hakkagi praegu, küll aga põnevamad leiud. Eelmised omanikud rääkisid, et maja ehitusaasta oli umbestäpselt pandud paberitesse kirja 1938. Nüüd ma oma tarkusega lugesin välja, et kasutusele võeti juba 1900. Tädi Urve oli maja nähes kohe arvanud, et ikka varem kui pakutud 1938 ja näed, tal oli õigus. Soovitus talle: paku teenust, silm on hea ;) Talumaad on olnud u 40 hektari!!!! suurused ja nagu juba öeldud, siis Mardi nime all. Majal on olnud veelgi juurdeehitisi (jah, see on olnud veel suurem), aga minu loogika luges joonisest välja, et koguni neli korterit/peret/sissepääsu on siin olnud mingil ajal. Vot sellest ma nüüd aru ei saa, mis ajal see nii on olnud, kas nendel aastatel kui see paber on tehtud või siis mingil varasemal ajal. Nüüd igatahes on kõik jälle teisiti ja ma ei tea mitmendat korda meie poolt ümber tegemisel. Kokkuvõtvalt siis, et leidsime ikka mingeid pabereid, nii et päris ilma seinata see maja ei ole. Hea, et saame Elvile midagi ikka anda, ehk ei pea ta päris nullist alustama. Ehkki ma ei ole tegelikult enne kindel, et nendest paberitest ka piisab, kui me lõpuks saame kätte selle tellitud projekti. Aga eks me üritame nüüd siin tasakesi seda poolikut seina lõpuni ehitama hakata, alustades siis sellest katlasüsteemi ja-ruumi projektist. 

Olmest rääkides, kui me oma kõhuviiruse saime eelmise nädala keskpaigas seljatatud, siis tõusis päevakorda naaberkrundi teema. Ühel hommikul avastasime sealt kopa, mis jõuliselt sealset küngastikku silus. Õnneks saime vallast infot, et veel mingeid siduvaid projekte pole esitatud, kuid eeldatavasti võivad sinna tulla päikesepaneelid. Loodame, et läheb nii, sest kui googeldades leidsin, et tegemist on tootmismaaga, mis minu silmis tähendas automaatselt suuri ja silmapiiri varjutavaid kast-tüüpi tootmishooneid ja ööpäev läbi kõlavat müra, suutsin jälle ööune mõneks ajaks ära ajada. Aga kui uni juba tulema hakkas, siis keeras Nannake ennast öösel unesegasena voodist välja ja nii õnnetult, et põrutas ära oma rangluu. See tähendas jälle magamata öid/päevi ja veelgi kurvemalt  kannatavat last. Olgugi, et alguses oli mul lapse valu vaadates raske uskuda, et miskit katki ei ole, siis nüüdseks toimetab ta juba täitsa tublisti ja varsti saab korda. Ja äkki, mingi jumaliku jõu sekkumisena saab siis kasvõi ainult paar korraliku ööd magada. Siis jaksab jälle ;)

Jah, me tõime kuuse tuppa. St Rando tõi. Sest Nanna oli nii õnnetu oma käega ja mõtlesime, et see võiks tuju paremaks teha. 

Ja tegigi. Johanna tundis kohe ise, et võiks ikka püsti tõusta ja uurima tulla. 

Jõulukuu

Nüüd saab täitsa ametlikult  jõululaule kuulata. St enam ei vaadata imelikult, kui ka kodus juutuubist jõululaulud välja otsid. No ja kui juurde arvata see arusaamatult paks ja juba mitmendat päeva püsiv lumevaip, siis võiks teha siinkohal ettepaneku jõulud ära tähistada. Raudselt päris jõuludel loodus nii ilus ei ole.

Mul on nii kahju, et seda lumetaevast pildile nii hästi ei saa nagu seda laivis võib näha. Teate küll, hoopis teistmoodi hall taevas. Ja see lõhn

Nagu oligi arvata, siis on juba praegu jõulude ja kõivkvõimalike toimetustega nii palju tegemist, et kodus muud ei jõuagi, kui ainult puid tuppa tassida ja neid siis kütta. Hygget need kaminad ja tuled tekitavad küll kamaluga (ja ei pea teliatv-d kasutama), aga nt kui tahate külla tulla, siis andke paar päeva ette teada, muidu ei jõua ma koristada :) Samas võib üsna suure kindlusega väita, et kui plaane on palju ja käes on aasta üks (olgem ausad) ilusam ja kahjuks ka kiirem aeg, siis ikka tulevad tõved. Nii ka siis meil, seni on kõhuviirusest puutumata vaid Rando. Kolm ööd ja sellest ka päeva on suhteliselt vahele jäänud. Täna hommikul leppisime kokku, et nüüd aitab. Näis kas pakt ka peab. Aga äkki saab vähemalt enne jõule nüüd ära põetud, et siis pärast ikka kõike nautida. Nii-nii, selle jutu peale ei taha keegi meile külla tulla ;) nii et ma ei peagi koristama. Ehkki nüüd läheb see palju ladusamalt, mul nüüd see uus Kärcheri tolmuimeja. Ma ei tea küll, miks ma seni olen sõrgu vastu ajanud, et see osta. Kõik põrandalaudade vahed saavad nii hästi puhtaks. Sellest ma ei räägigi, et ka teiste tubade puhastamine on palju kergem, kuna masin on ümmarguse läbimõõduga, siis ei jää kuskile nurkade taha kinni ja pöörleb täpselt nii nagu mina tahan. Jah, ma saan aru, et see tundub nii väike asi (ja ega ma selle pärast seda ei oleks ostnud ka), aga nüüd kui ma saan seda hüve kasutada, siis on ikka ootamatult meeldiv.  Kohe kahju, et ma mingit reklaamitegemise tasu selle eest siin ei saa praegu :D Tõesõna, nüüd oma kirjutatut lugedes, tekib küsimus, miks ma iga päev ei korista???

Tegime esimesel advendil piparkooke ka. Mul oli tehtud kaks erinevat tainast, esimest korda proovisin apelsinilisandiga tainast teha. Väga head tulid. Ja meil on kombeks ka kohe terve suur ports ära küpsetada, sest leida aega, mil seda tööd uuesti ette võtta on ikka jube keeruline. Või siis olen ma liiga laisk, mulle meeldib teha koos Randoga, sest isegi kui ma siis lõpuks üksi neid piparkooke küpsetan, on keegi lastele (ja mulle) seltsi. Nii me siis teeme alati koos ja kohe palju. Kaalusin ära, et meil oli kokku u 4,5 kg tainast. Usun, et saame jõuludeni küll hakkama :) 

 Lastel on sellised päkapikusussid. Vanaema ja minu ühistöö

Ühel õhtul harjutasid lapsed kelgutamist. Väljas siis lund ei olnud. Hommikuks aga juba tuli ja nii palju, et oligi põhjust kelgud välja tuua. 

Metsaskäigul tõin kuuseoksi ja kodust võtsin männi omasid lisaks. Proovsin esimest korda ise pärga teha uksele. 

Välja tuli nii. Olen päris rahul. Eks saan uuel aastal ühtteist uut moodi proovida, aga olen esimese korra kohta rahul. Eha taimeseadering tuleb kasuks  ;) 

Rando pani selle valguskardina terrassile ära. 

Ja tuppa ka tulesid. Kuna siis veel, eks?

Ega midagi põhjapanevat mul nüüd majas tehtu kohta kirjutada ei olegi. Uuel nädalal peaks kõigi eelduste kohaselt tulema meile üks projekteerija(?), kes siis peaks mõõtma maja ära ja tegema selle projektis nõutava arhitektuurse osa. Kui nii läheb, siis saame uuel aastal hakata edasi mõtlema. Aga vastu jõule siin midagi korraldama hakata oleks üsna totter. Muidu on Kadri praegu väga ilus. Ma muidugi olen erapoolik ka. Ilmselt on igal pool ilus. Vot nüüd peaks metsa minema.

Ma muidu ei suuda üldse Sia muusikat kuulata, miskipärast ei sobi mulle, vaatamata sellele, et kõik kriitikud  nii vaimustuvad. Aga ükskord raadiost kuulsin ja jäi meelde. Tundub, et jõulud teevad kõik asjad paremaks. Tema jõuludeks välja antud plaat on üldse tore. 

Niisama juttu

Käisime metsas. Ammu tahtsime lastega minna, mõtlesime, et kui kunagi tuleb lund, siis oleks ilus kindlasti. Aga seda vist jäämegi ootama. Jõledale ilmale vaatamata siiski läksime, sest kui kuu aja jooksul on üksainus hommikupoolik, mille saaks metsas veeta, siis paned lihtsalt kummiriided selga ja lähed. Õnneks seal ei olnud tuul kuigi tugev. Leidsime siinsamas lähedal (8km) ühe metsaonni ja lõkkeplatsi suurte puude keskel. Rando tegi lõket, ma sussutasin lastele lõkkeviinerit ja oli tegelikult ülimõnus kopsud metsaõhku täis tõmmata. Üleüldse peaksid need metsad olema vist üldjoontes need, kus käib Valdur Mikita mõtlemas (ma ise pole kursis, aga Rando väidab surmkindlalt, et Mikita käib Välgi metsades mõtlemas). No kui isegi ei käi, siis inspiratsiooni mõtlemiseks ja muuks saab nendest metsadest küll (sellisel juhul soovitaks käia ;) ). Ma ka olin nagu vana tädike, käisin ja kallistasin puid, rääkisin samblikuga ja imestasin oma rumala kunstkuuse soovi üle, kui PÄRIS suure kuuse okste lõhna jälle nuusutada sain. Mingi hetk olen mõelnud, et oleks ju vahva, kui nurgas oleks selline ameerikalikult kaunistatud, kaugelt üle võlli ehetega kuusk. Aga siis ei oleks ju seda lõhna. Aga lõhna peab saama :)

Siis hakkasime laste tuppa natuke mingit jõulumeeleolu tooma. Eriti kuna ilm on ju õues kes-teab-missugune ja Rando pidi olema terve laupäeva tööl, siis oli see täpselt paras toimetamine. Muidugi sellele eelnes maniakaalne koristamine, mis päädis uue tolmuimejaga, kuna Gerdakese närvid ei oleks enam kaua vastu pidanud pidevale liitrikaupa tolmuimeja-koti vahetusele (olgu öeldud, et korraks oli kodus ta-tahab-brandti-olukord, kus juppe ja sõimusõnu lendas, aga ma ei tahaks sellest väga detailselt kirjutada ;D ). Ma ei jõuaks liitrise tolmukoti mahtuvusega ühte korralikku tiirugi maja peal tehtud  (kui nii mõelda, siis me oleme vist päris mustad, samas on meil kaks mitte-hetkekski-ühe-koha-peal-püsivat last ning kass, kes rabeleb veelgi rohkem). Nüüd siis meil 17liitrine Kärcheri tolmuimeja, mida ammu oleme nillinud, aga seni pole ma närvihaige olnud. Aga tulles tagasi selle laste toa kaunistamise juurde, siis lõikasime täitsa tavalisest valgest paberist välja kuusekesi ja tähekesi ja panime need aknale, mis oma lihtsuses täiesti võrratud on. Ja nii lahedalt lapselikud. Koos nende toa lakke riputatud valguspallidega tekitab see minus tunde, mis oli kunagi jõulude ajal kunnal. Kui vanaemal toad soojaks olid köetud, lumememmekujulised jõulutuled seinale pandud ja ta nende valgel korrutustabelit mulle õpetas. Siis oli õues muidugi lund ka, aga kui ma rulood alla tõmban, siis võin selle juurde mõelda.

Kuna pühapäeval on juba esimene advent, siis üritame terrassile õuetuled nüüd nädala sees ära panna. Kuskilt tahaks leida veel mingi arvestatava advendiküünla jala. Ja ma ei mõtle neid erinevaid variatsioone kolmnurgast, mis poodidest leida võib. Tahaks miskitsugust elava tule värgindust. See aga peaks olema ohutu kasutada (mitte mingit sasipundart küünla ümber). Ma leidsin ühe väga laheda, minimalistliku ja täpselt sobiliku. Aga selle neljast klaasnõust üks oli katki. Ja paraku rohkem neid polnud. Huvitav, miks ma nii pikalt sellest küünlajalast jahun. Ilmselt seepärast, et olen ju tegelikult midagi sellist otsinud nii kaua, kuni Randoga koos oleme kodu mänginud, aga ideaalset pole leidnud. Nüüd nagu oli, aga katki.

Mul oli vahepeal sünnipäev ka. Need on kingid armsatelt sõpradelt. Praegu põletame seda õuna-kaneeli lõhnalist küünalt, aga üks unistuse-lõhnaline on veel ootel. Sobibki ju hästi jõuludeks :) 

Ühe asja peaks veel kirjutama. See on mind hakanud vaevama üha enam ja enam, mida rohkem meile antakse tagasisidet selle kohta, mis siin teinud oleme. Et küll me jõuame palju ja võtke hoogu maha (samas tullakse külla ja küsitakse, mis nüüd siis jälle teinud oleme :D). Aga praegu tahame me toimetada. Praegu me jaksame toimetada. See on natuke nagu see Lotte elufilosoofia, et ei saa veel magama minna, need ja need põnevad asjad on veel katsetamata. Ja kui me neid tänaseid asju hakkaks homme tegema, siis millal teeksime neid homseid asju (ma ei taha siia praegu seda vanasõna kirjutada, muidu kõlan ikka päris vanaemana). Me puhkame ju ikka ka, elu teeb niikuinii oma korrektuurid, aga kui on tahtmist, mis seni on kohati sunnitult vaka all hoitud, siis peaks ära kasutama. Ja ärge muretsege, kui me ei saa, siis üle varju ikka ei hüppa. Ja teine asi selle juures on see, et kogu me blogi ju kajastab seda, mis teeme Kadril. Kuna väga paljud asjad, mis me siin teeme, tähendavad suuremal või vähemal määral ehitustöid, siis teeb neid Rando. Ja siis võibki jääda mulje, et meil on siin üks kuri kubjas ja ülemsulane, kes ei jõua õhtul töölt tulles veel ülikondagi seljast saada, kui juba tööriistad kätte antakse. Ok, mõnel õhtul on Rando küll ülikonnaga söönud, aga riided saab ta ikka enne toimetusi ära vahetada ;). Nali-naljaks, utsitan Randot ikka aega maha võtma ja kui ei jaksa siis ei tee. Kui ta tegelikult tahaks igal õhtul töölt tulles diivanil lösutada, siis selle eest ma vastutust võtta ei saa, sest mulle väidab ta pidevalt, et nii hea on ennast liigutada ja midagi oma kätega ENDA PERE jaoks teha.

Diivanil lösutamine Kadri-style

Tegime lastega piparkoogitainast. Oleme suutnud siiani hoida end selle taigna äraküpsetamisest, aga pea see aeg ka kätte jõuab. 

Ühel öösel sadas meil natuke lund. Täpselt nii natuke oligi. Kõik meil seal terrassil. Johanna siis mõtles, et ujub natuke, sest kuidas laps ikka peaks teadma, mis lumega teha, kui seda nii harva näeb. 

Selle video panin ühe tagamõttega ka ;) aga arvake ise. Ma ei usu, et on olemas ema, kes seda videot vaadates kasvõi salaja pisaraid ei pühiks. 

Koristamismaania

Pikk paus on jäänud sisse. Esiteks pole olnud midagi kuigi olulist kirja panna. St me oleme koristanud  seda laga, mis tekkis tüdrukute toa remondiga ja mis vägagi märkamatult oli jõudnud igasse viimasessegi nurka me majas. Eelmise nädala tegelesin puhtalt (mustalt  ;) ) ainult koristamisega IGA PÄEV. Õudne, ma ütleks.

Ja kui ma siis järjekordselt koristasin ja endale kuulamiseks muusikat valisin, mõtlesin kuivõrd suur jõud on muusikal emotsioonide esile toomisel ja võimendamisel. Et kui ma olen rõõmus v õnnetu vms emotsioon, siis muusika toetab seda igal juhul. Ja et kuivõrd lihtsamalt läheb koristamine, kui seda saadab muusika, mille järgi on hea ennast õõtsutada. Täna näiteks võtsin tolmu ja ühel hetkel taipasin, et vahetunud on kaks lugu, st et mingi 7 min ikka möödunud  - ja nagu täiesti märkamatult. Oleks ma ilma muusikata koristanud, siis oleks võinud ilmselt seda tüütut tolmuvõtmise tööd tegema jäädagi. Tean, tean, ega ma ei leiuta jalgratas, see ju teada-tuntud tõde, et koristamise ajal peab muusikat kuulama. Ju mul siis ei ole praegu millestki enamast kirjutada. 

Nädalavahetusel olime lennus. Lapsed said rõõmustada vanaema-vanaisa juures olemise üle, ise käisime Vanemuises Comedy Estonia mingit etteastet vaatamas (mulle väga meeldis, julgen soovitada). Ja kuna pühapäeval oli isadepäev, siis läksime ka Rando isale külla. Seega saime ise olla, ei teinud midagi "olulist" ja hetkeks puhkust kõigest rahmeldamisest. Aga kohe karistati ära ka. Juba laupäeval teatris vaevlesin peavalus, mis siis aina suuremaks kasvas, lõppes sellega, et nii mõnedki valuvaigistid ja kolm päeva täiesti rivist väljas. Eriti hea on selline pealesurutud "puhkus" enne sünnipäeva, kus oleks vaja just veel koristada ja olla ülimalt asjalik. Aga õnneks täna juba elan..... ja koristan jälle :D 

Algselt pidi meile tulema reedel üks tore tädi Elvi, kes mõõdab ära maja ja teeb meile maja projekti selle osa, mis nõutakse keskkütteprojekti lisaks. Aga kuna ta ajad muutusid ja mul pea valutas ning me ei saanud teha korda seda katlaruumi õigeks ajaks, siis lükkus see edasi. Küll aga on meil nüüd tõesti üks Elvi Korjus, kes loodetavasti lähemate nädalate jooksul (eeldades, et me saame ruumi korda) jõuab maja mõõtma. Siis saame uuel aastal teisest firmast tellida keskkütteprojekti osa. See nii keeruline, aga vähemalt on sasipundar ikka hargnemas. Aaaa ja see Elvi, kes lahkesti oli valmis meile appi tulema on ka Põltsamaalt. On see Põltsamaa ikka ehtne ja hea küll ju! Vaata, kes/mis sealt kõik tulevad ;) 

Novot, ega mul seekord ei olegi muud kirjutada. Koristame ja koristame ja kui enam koristada ei jaksa, siis koristame jälle. Nüüd nädalavahetus läheb sünnipäeva nahka, seega ilmselt ei tule ka uuel nädalal mingit kuigi sisukat  postitust. Väike spoiler-alert siiski vihjeks, ootan meeletult jõule :D et kui miskit muud ei ole, siis hakkan sellest halama ;) 

Aga uue nädala teemasse läheb see lugu võib olla. Mulle hirmsasti meeldib käia kaubanduskeskustes ja kuulata seal muusikat, kui see juhtumisi ei tule mingist raadiokanalist. Ja kui ei tule, siis on üsna sageli sealne soundtrack ülimõnus. Nt see lugu mängis ükskord jõulude ajal H&M's. Kiirelt telefon välja ja saingi teada. Ja võin öelda, et üsna tihti kuuleb nii päris mõnusaid asju ;) Tegelikult ei olegi see jõululaul, aga kuna ma seda siis kuulsin, siis toob endaga selle nostalgia kaasa. 

Tüdrukute tuba

Viimasel nädalal tegelesime usinasti tüdrukute toa lõpetamisega. Nüüd sain lõpuks mina ka midagi teha. Pikka juttu siin tegelikult rääkida ei olegi, Rando lõpetas lihvimise ära, saime lõpuks värvida ja tapeeti panna. See viimistlemine oli tõeline kirss tordil. Nüüd sai näha, mismoodi kõik lõpuks välja hakkab nägema.

Eliisabet nii ootas, et ta saaks ka värvida. Natuke nad saidki, aga siis läks tuju üle :)

Niimoodi asjad vahel me värvisimegi. Need olid nii rasked ja suured, et ei saanudki neid kuidagi välja viia toast enne kui lõpuks oleks pidanud hakkama neid tagasi tooma. 

Me oleme selle tapeedi üle nii õnnelikud. See sai meie jaoks ülihea. Küll aga oli sellega see "tore" asi, et pärast igat paani tuli mustrisse ajamiseks 70cm ära lõigata ja lõpetades pidi hullult puslet lõikama, et lõpp saaks ka mustrisse. Aga mõtlesime, et kui juba siis juba. Tasus ära küll. 

See nüüd siis "pärast" pilt. Siit ei saagi eriti aru, mis muutunud on. Ega selles osas seintes peale värvi ja akendel peale üliilusate palede midagi muud ei muutunudki. Sein jäi ikka krohviga, ehkki Rando pani ühe kihi krohvi juurde.

Ma ei oleks kunagi uskunud, et viimistletud aknapaled võivad nii suurt rõõmu valmistada ja et see võib toale kohe nii-niii palju juurde anda. Meil on vaja akendele veel liistud (lisaks ka lae-ja põrandaliistud) ja aknalauad, siis saab selle toaga valmis. Tahaks loota, et miskit saame ikka aasta lõpuks tehtud. 

Siin nüüd me ilus tapeedisein. Siin pildil äkki ei tundugi nii imeline, aga tegelikkuses on. Peate lihtsalt külla tulema vaatama ;)

Aga sel nädalal saime kätte empsi soolaleivakingituse. Ja see kingitus tegi olemise kohe palju-palju rohkem majaomanikulikumaks. :) 

On ju uhke!!! Isadepäeval saame ära katsetada :) 

Novot. Kui me tüdrukute toa remonti olime teinud umbes paar päeva ja juba oli tolmust ja segadusest siiber, lubasime endale, et nüüd aasta lõpus võtame vaiksemalt ja ei alusta suuremaid projekte. Et küllap uuel aastal peame jälle alustama. Siis tuleb ju hakata tegelema katlasüsteemiga ja kevadeks ettevalmistused. Sellepärast jäävad edasised postitused äkki harvemaks? Samas kindlasti midagi ikka teeme, mängime kasvõi tola, et ilmselt ma seda blogi ikka ära ei unusta ka. Vaja ju plikade toa viimased asjad paika saada. Natuke on arenguid meil ka küttesüsteemi projekti koostamises, aga need veel sellised suulised kokkulepped, et kui midagi konkreetsemat tuleb, siis kindlasti räägin täpsemalt. Küll aga tähendab see, et me peame hakkama korrastama ruumi, kuhu katel tuleb. Et tegevust jagub, isegi kui me midagi eraldi ei alusta. 

Seni panen üles siis lõputult pilte kassist ja lastest. Meie Kassust ma eraldi vist polegi kirjutanud. Võtsime ta endale juba Mellistes, ehkki olime lubanud, et tuleb maja, seejärel alles kass. Siis aga hakkasime mõtlema, et loomadest on lastel lõbu ennekõike praegu, mistõttu võtsime kassi ära ja pärast saime ta endaga koos majja elama tuua. Ja Kassu on meil tõesti tore. Püüab hiiri, mängib ja magab, hoiab lapsi, ei tee neile liiga ja on üleüldse väga seltskondlik ja sõbralik. Samas on tal mingi kummaline teema õhuga, või siis hingamisega, ma ei teagi kumba. Igatahes meeldib talle käia magamas kohtades, kus minu (äkki) algeline loogika ütleb, et ei ole võimalik hingata. Näiteks Johanna voodis kahe tekikihi vahel või meie voodis päevateki all. Või remondi ajal käis ta plikade toas kile all magamas. Üldse igasugused katted on toredad sh vaipkatted. 

Ükskord suutis ta selle vaibanurga kuidagi topelt keerata ja siis seal vahel oli tal tore. Koridorivaiba alt olen teda ka leidnud ;) 

Aga et oleks ikka mõnus pilte vaadata, siis natuke muusikat ka :) Valdavalt tehakse muusikat ju mingist armuvalust. Mul ei ole seda praegu, aga lood on sellegipoolest mõnusad. Seda laulu kuulsin kunagi mingi miksi osana ja hakkas meeldima, väga meeldima. Ja siis kaks aastat tagasi minu sünnipäeva ajal otsustas Rando, et nüüd oleme küll piisavalt vanad, et võiks juba raadios üksteist tervitada :) Nii siis Raadio 2 hommikuprogrammis Indrek ja Madis mind tervitasidki. Ma juhtusin just autoga foori taga seisma, mis oli hea, sest korraks läksid silmad märjaks küll. Järelikult olingi piisavalt vana, et raadios võiks tervitada ;)