Eellooks võib siin nii palju rääkida, et eelmised omanikud lubasid suure suuga, et kõik vajalikud paberid on vallas olemas. Sealt nüüd hiljem aru pärides selgus, et siiski ei ole. Ja mitte midagi ei ole. Mis lõi tegelikult kõhu alt ikka üsna õõnsaks (minul vähemalt, Rando suhtub kõigesse sellesse väga külma närviga - mõelda, mis oleks, kui me siin mõlemad närvitseks).
Igatahes tegi Elvi siin mõned mõõtmised, mis vajalikuks pidas ja palus meil talle saata maja plaanid ja mõned soovitud projekti koostamiseks vajalikud materjalid veel. Saamaks neid nimetatud plaane, soovitas ta uurida Rahvusarhiivist, mida ma siis käte ja südame värisedes Johanna eilse väga põgusa lõunaune ajal tegema hakkasingi. Aga no ei leidnud ma Internetiotsingutega sealsetest andmebaasidest midagi. Mõtlesin siin paanitsedes ja kätega vererõhurohu järgi kobades, et kuidas siis saab. Kas neid materjale tõesti ei olegi? Kas on, aga ma ei oska otsida? Kas siis, kui küsin arhiivist abi, kas nad oskavad aidata (kui nt juhtub, et talu nimi ei ole läbivalt sama olnud)? Mis nüüd saaaaabbbb??????? Kes minu iseloomuga lähemalt kursis, siis teab, et kroonilise ülemõtlejana on seesugune käitumine väga tavaline mu puhul. Loomulikult ühendusin oma paanikas jälle Randoga (vaeseke, kui lihtne oleks ta elu, kui ma ta kõrval ei tõmbleks ;) ) Tema jällegi maru rahulikult, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Õhtul Eliisabetile lasteaeda järele minnes, ütles ta õpetaja ühe teise kõnealuse teema juures minu jaoks nii märgilised sõnad, et kui üks uks pannakse kinni, siis kuskil tehakse teine lahti. Ma oma esoteerikavaimustuses sain piisavalt rahu, et Rando õhtune kojutulek ära oodata medikamente tarvitamata.
Küll aga saatis Rando vahepeal arvhiivi infopäringu, mis täna hommikuks sai positiivse vastuse. Mul jälle vererõhk tõusis, aga seekord rõõmust. Nii me siis Nannaga seiklesime ja avastasime elamise täiesti uusi dimensioone arhiivis. Vahemärkuseks tuleb tunnistada, et ega ma ise ei oleks küll osanud neid pabereid andmebaasidest üles leida. Materjale on aastatest 1989-1995 (mina otsisin materjale sajandi algusaastatest) ja talu nimi oligi hoopis Mardi (mis nüüd meil abihoone all oleva kinnistu nimi) ning minu otsitav ei kajastunud kuidagi leitud arhivaali nimes. Seega tänatud olgu kõik väed ja võimud, et Rando meil ikka mõistlik on ja abi küsis. Siinkohal tuleb jälle meelde tuletada elu motot: RÄÄGI INIMESTEGA!!! See viib edasi, ei maksa unustada. Peaks vist külmkapi peale kirjutama selle :)
Aga mis ma siis seal arhiivis leidsin. Väga detailselt vist siin kirjutama ei hakkagi praegu, küll aga põnevamad leiud. Eelmised omanikud rääkisid, et maja ehitusaasta oli umbestäpselt pandud paberitesse kirja 1938. Nüüd ma oma tarkusega lugesin välja, et kasutusele võeti juba 1900. Tädi Urve oli maja nähes kohe arvanud, et ikka varem kui pakutud 1938 ja näed, tal oli õigus. Soovitus talle: paku teenust, silm on hea ;) Talumaad on olnud u 40 hektari!!!! suurused ja nagu juba öeldud, siis Mardi nime all. Majal on olnud veelgi juurdeehitisi (jah, see on olnud veel suurem), aga minu loogika luges joonisest välja, et koguni neli korterit/peret/sissepääsu on siin olnud mingil ajal. Vot sellest ma nüüd aru ei saa, mis ajal see nii on olnud, kas nendel aastatel kui see paber on tehtud või siis mingil varasemal ajal. Nüüd igatahes on kõik jälle teisiti ja ma ei tea mitmendat korda meie poolt ümber tegemisel. Kokkuvõtvalt siis, et leidsime ikka mingeid pabereid, nii et päris ilma seinata see maja ei ole. Hea, et saame Elvile midagi ikka anda, ehk ei pea ta päris nullist alustama. Ehkki ma ei ole tegelikult enne kindel, et nendest paberitest ka piisab, kui me lõpuks saame kätte selle tellitud projekti. Aga eks me üritame nüüd siin tasakesi seda poolikut seina lõpuni ehitama hakata, alustades siis sellest katlasüsteemi ja-ruumi projektist.
Olmest rääkides, kui me oma kõhuviiruse saime eelmise nädala keskpaigas seljatatud, siis tõusis päevakorda naaberkrundi teema. Ühel hommikul avastasime sealt kopa, mis jõuliselt sealset küngastikku silus. Õnneks saime vallast infot, et veel mingeid siduvaid projekte pole esitatud, kuid eeldatavasti võivad sinna tulla päikesepaneelid. Loodame, et läheb nii, sest kui googeldades leidsin, et tegemist on tootmismaaga, mis minu silmis tähendas automaatselt suuri ja silmapiiri varjutavaid kast-tüüpi tootmishooneid ja ööpäev läbi kõlavat müra, suutsin jälle ööune mõneks ajaks ära ajada. Aga kui uni juba tulema hakkas, siis keeras Nannake ennast öösel unesegasena voodist välja ja nii õnnetult, et põrutas ära oma rangluu. See tähendas jälle magamata öid/päevi ja veelgi kurvemalt kannatavat last. Olgugi, et alguses oli mul lapse valu vaadates raske uskuda, et miskit katki ei ole, siis nüüdseks toimetab ta juba täitsa tublisti ja varsti saab korda. Ja äkki, mingi jumaliku jõu sekkumisena saab siis kasvõi ainult paar korraliku ööd magada. Siis jaksab jälle ;)
Jah, me tõime kuuse tuppa. St Rando tõi. Sest Nanna oli nii õnnetu oma käega ja mõtlesime, et see võiks tuju paremaks teha.
Ja tegigi. Johanna tundis kohe ise, et võiks ikka püsti tõusta ja uurima tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar