Jaanid tulevad... ja lähevad

Kirjutasin minu väga harvadele postitustele tagasisideks saadud rohkem ja vähem delikaatsetele vihjetele vastates enne jaani ühe sissekande. Jändasin sellega kohe üsna pikalt ühel õhtul une arvelt. Paraku otsustas seekord mu arvuti või bloggeri süsteem või hoopiski mingi taevane vägi minu eest ja see postitus ei avaldunud, ehkki ma tegin omalt poolt kõik. Lisaks veel kustus ka kogu sisu. Ehk ma olen nüüd mõned päevad mossitanud ja vandunud, et ma niipea midagi ei kirjuta. Aga kui mõistus tunnetest ükskord jälle jagu saab, siis... noh, ma teen endale elu edaspidi raskemaks, kui nüüd kirjutamata jätan. Ainuke asi, et.... kas ta sel korral läheb üles?

Igal juhul kirjutasin ma sellest, kuidas meil nüüd on neid kultuure aias rohkem ja erinevaid, mistõttu on nüüd vaja silmitsi seista ka "põnevamate" kahjuritega. Nii roosidel kui maasikatel, murelitel, kirssidel. Rooside abistamiseks olen lapsi korduvalt ja korduvalt saatnud lepatriinude leidmise retkele, paraku küll edutult. Seepärast olen siin mässanud rohelise seebiga ja katsetanud ka selle kurikuulsa nõgeseleotisega (mis väetisena enda kuulsust küll igati õigustab, parfüümina mitte niiväga), paraku lõppeb see ikka üsna kilplase kombel täide sõrmede vahel laiaks litsumisega. Oh well, mis iganes paremini magada aitab, eks... Kõige selle juures tahaks ikka olla ju mahe. Mitte, et mahe olemine on mul esimene ja viimane mõte ärkveloleku jooksul. Lihtsalt, kui mul on ju see jupike (alternatiive arvestades, ikka ülipisike jupike) maad, siis milleks mingite kes-teab-mis-keemiaga-seda lõhkuda. Eriti kui natuke pikemalt niitmata jäänud muru kutsub kohale nii palju mummukesi ja õiekeste üle rõõmustavaid putukaid. Kes olen siis mina, et võtta endale õigus ühe või teise pudulojuse ellujäämise üle otsustada? Ehkki täide ja tigude osas ma lihtsalt ei oska empaatiat leida.

Harilik lodjapuu

Põhimõtteliselt on ta nüüd selliselt ära söödud. Ma ei teagi nüüd, kas peaksin ta maha võtma. Õitsemise aja ma mummukeste pärast jätsin rahule, aga nüüd? Ega tal hetkel mingit tegu ega nägu ei ole, aga äkki järgmine aasta tuleb? Kas ma peaksin temaga midagi ravimise mõttes tegema, et järgmisel aastal oleks ok? Samas niisama maha võtmine vist seda ussikeste kolooniat ei hävita? Jeerum, kui palju küsimusi. Ma parem keeran selja ja vaatan teisele poole. 

Jah, meil ongi murelid. Paraku nii kõrgel ja kauged, et kätte neid enne linde me ei saanudki. Küllap järgmisel kevadel oskame targemad olla. 

Aga huvitav, mis selle pahalase nimi on? Mis temaga peaks ette võtma? Nagu näha, siis võrk teda ei takista. Ta tuleb niimoodi õhtuti maasikate kallale, päeval pole näinud. 

Rando pani suure akna ka elutuppa ära. Ütlen, nagu see oleks midagi üliigapäevast. Noh, et eile tegin süüa ja vaatasin telekat ja siis panin akna ette. Tegelikult ei ole see ju absoluutselt nii (Rando ei tee meil süüa :D... eriti.... viimasel ajal), küll aga see hetk, mil oli akna ettepanemise aeg, tuli vaatamata pikaleveninud ettevalmistustele, siiski nii äkki samas väga loogiliselt. Nii ma siis keksisin ühel õhtul pärast Sofi unne aitamist jälle õue, kui maja taga heljusid ringi Rando ja Raimet ning mitte niiväga heljudes selle üliraske akna ette panid. Tänaseks on Rando saanud ka villa ja tuuletõkke pandud, õuest on jäänud veel voodrilauad tagasi panna. Nüüd sai aken ka õige koha peale. Varasemalt on siin aknad pandud vanade raamide sisse, nüüd selle suure jaoks tekitas Rando raami voodri tasapinnale põhimõtteliselt. Ta räägib neid külmasildasid ja muud juttu, kuidas see külm muidu kuskiltpidi peaks sisse tulema või soe välja või jumal teab, mis veel (palun vabandust, mul on täna väga unine päev, et üritadagi seda selgitada, isegi kui ma lõpuni mõistaks). Igal juhul, ma usun ja usaldan teda. Ju siis nii peab.

Sillus sai pandud (moodustus see kahest raudlatist/vinklist, mis keermelattidega omavahel ühendatud).

Lõhkumise ajaks pani Rando siia suurde tuppa ühe tugitala. Sellise koha peale ta statsionaarselt ei jää, küll aga tekitas ideid, kuidas siiski mingid talad meil toas võiks olla. Edaspidi sellest siis lähemalt. 

Hakkab looma

Siit tuli välja eestiaegseid kive. Noh, maja ju  neist tehtud tegelikult. Nii hea meel, et osad neist leidsid ka tee taaskasutuseks ja saavad uue elu sõprade juures. 

Selline sai siis lõplik auk. 

Sein on päris paks, või kui kasutada delikaatsemate laste sõnud, siis "tüse".Siit paistab suure toa radiaator. Sellega on meil ka uued plaanid juba töö käigus tekkinud. Aga küllap siis edaspidi jälle täpsustan. 

Aken on tulemas

See raam ja akna pool oli meeste sõnul kokkuvõtlikult kergem kui pärast see lahtikäiv uks. 

Niimoodi piilusime kile alt, mismoodi vaade hakkab olema. 

Ja nüüd juba saab seda panoraamvaadet täiesti nautida. Koristamine veel jääb, aga olgem ausad, see ikka köki-möki ju. 

Tegelikult ma väga ei mäletagi, mis ma sinna eelmisesse, kustunud postitusse veel kirjutasin. Äkki oleks pidanud varem ette võtma praeguse postituse, ehk oleks siis rohkem meelde tulnud? Meenutused tehtud töödest ei aita paraku ka, kuna kõik on tiirlemas igapäevase olme ja aknapaneku ümber. Küllap tähtsamad asjad leiavad tee siia kirjasaamiseks edaspidi jälle üles.

Võib olla ma kevadel juba panin kirja, aga Johannake tuli ükspäev mu juurde sellise peotäie tammetõrudega. 

Me panime nad mulda.

Ja kui vahepeal tundus, et me oleksime nagu midagi valesti teinud, siis lõpuks läks siiski 11st tõrust üheksa kasvama. Meile meeldib. 

Ühel sumedal suveõhtul üritasime laste leelotamise kõrval tuulekella kuulata. 

Eliisabeti põselohk paistab isegi seljataha :) 

Ja mõnel hommikul jõuame Randoga hommikusööki nautida isegi enne tema tööleminekut.

See ploomike vajab abi, sest üsna koormatud.

Jaanipäevane Johanna

Rando hakkab peagi puhkus. Oleme sel aastal mõelnud, et ilmselt võtame puhkamise ette ka. Ehk äkki tuleb järgmise postituse sisu hoopis teisest valdkonnast ja ehitustööd jäävad mõneks ajaks tagaplaanile. Ma üritan üle olla oma ärevusest, mis tekib, kui mõtlen kõikidele tegemistvajavatele töödele ja võtta vabalt nagu Rando: kuidagi ikka saame valmis :) 

Nautigem suve!!!

Mai

Tegelikult on kätte jõudnud juba juuni ja ma ei jõua mitte kuidagi oma kirjutamistega järje peale. Üritan nüüd piltide varal ja peamiselt ainult nende kaudu kirjeldada möödunud kuud. Jajaa, ma tean, peaksin sagedamini kirjutama, siis ei oleks seda olukorda, kus ühe postituse sisu nii pika aja peaks katma, aga loll, kes vabandust ei leia ja küllap leiaksin mina ka kõikvõimalikke õigustusi laiskusele.  Paraku need vabandused mõtteid kirja ei pane, seega lihtsalt nii on.

Kasvuhoones võttis külm mul mai alguses ära kõik korralikumad ja endale jäetud tomatid, paprikad. Nutsin oma peatäied ära ja sain ämmalt taimi asemele. Nagu ma eelnevalt olen kirjutanud, siis tema omad on ikka ilusamad ja ilmselt kannavad hästi, aga need ei ole ikka need ju. Enda hinge pole asja juures. Või ma ei tea, äkki kasvavad veel külge. Lisaks võttis külm ära päris suure osa marjapõõsaste õisi. Eks suhupistmiseks ikka midagi leiab, aga nii palju, et ma nüüd jookseksin suvele ja tohututele talvevarudele mõeldes sügavkülmikut ostma, vist siiski mitte. Aga oleme siin isekeskis avastanud, et meil vist on murelipuud (või põõsad, ma ei tea, kuis õigem on, meil nad meenutavad puid). Õitsesid väga rikkalikult ka eelmisel aastal, aga midagi külge küll ei tulnud. Sel aastal tegi ämm detektiivitööd ja panustas selle põhjal murelitesse. Tõesti, hetkel seal midagi sellelaadset küll külge on tulemas, eks me siis suve edenedes saame imet näha.  Ja veel, istutasime nüüd lõpuks ära astelpajud. Ma unistasin küll ühest perepuust, just ruumi säästmise mõttes, aga kuna neid polnud saada, siis sai kaks isendit maha pandud.

Sellel pildil siis uued taimed. Need on nüüd vohama hakanud küll. 

Ülemsulane

Tegelesin ka ohjeldamatult multšimisega, nagu näha võib. Ausalt öeldes olen selles lahenduses pisut pettunud. Ma küll panin ajalehe alla ja multšikiht sai ka päris paks, aga juba näen umbrohtu, siit-sealt piilumas. Õnneks on multši lähedalt saada, aga ootasin enamat. PS! Seal tagakaks suuremat puud peaksidki murelid olema.

Siia peenrasse panin kõikvõimalikku kraami, mis erineval ajal valmima peaks. Esmakordne kogemus, proovisin pisut läheneda ruudustikusüsteemis, mille kohta lugenud olen. Kindlasti saab sellest esimesest suvest kõvasti õppida. 

Kass käib meil aeg-ajalt näitamas, kuidas ta järjekordse mügri on kinni püüdnud. TUBLI! Ma ei ole veel mügriga päriselt hädas olnud, seepärast ilmselt ei oska ma oma õnne vääriliselt hinnata. Aga mügride pahategudest olen kuulnud küll, seega tuleb kassikest kiita.

Rando oli  terve nädala sh Sofi esimese sünnipäeva kordusõppustel. Kõik huvilised on saanud tema käest selle kohta täpsemalt uurida, aga ka mina oleksin nagu õppustel olnud. Sain enda kohta teada, et olen võimeline üksi piiratud aja toime tulema (kui lastel on vahepeal võimalik ka lasteaias käia) ja tegelikult oli ikka maru hea, kui Rando reede õhtul siis koju tuli. See nädal oli nagu elu viis meile üsna leebelt meelde tuletada, kui hea meil koos ikkagi on. Ütleks isegi, et mulle tõi see nädal eraldiolemist tagasi need igatsetud liblikad. Randole mitte, aga ta ongi mees ju :D

Ja siis kui issi tagasi jõuab. 

Sofike saigi meil juba üheseks. Päris õigel päeval oli ilm ilus ja mõned vahvad sõbrad ka külas. Suurema peo jätsime koos Eliisabeti lastaialõpetamisega kuu lõppu. Ja nii ongi, lasteaed on ühel nüüd läbi. Arutlesime Randoga ükspäev, et huvitav, kui me temaga kahekesti linnas ringi jalutaks, kas me siis paistaks juba nii vanad ja targad välja, et meil võiks olla üks kooliminev laps ja paar tükki siis veel :D

Värske ühene :) 

Imeilus päev kastanite all. Ja sumises väga võimsalt. 

Uus põlvkond tuleb varakult välja koolitada. 

Kui pärast kordusõppuseid tuleb kaotatud aega, kasvõi une arvelt tagasi teha. 

Enne kordusõppustele minekut tõi Rando ära majataguse terrassi materjali. Uh.

Korjasime võililli

Puhastasime võililli

Ja üritasime keeta võilillemett.

See protsess kujunes ootamatult pikaks, aga midagi ma kokku keetsin. Maitse on tal ilmselt selline nagu ühel valdavalt suhkrust koosneval ja väikese võilillelisandiga keedusel olema peaks. Võtsin selle ette, et venitada välja uue päris mee saamiseni. Võib olla on asi minus või kuklas kipitavas teadmises, et see on sisuliselt paljas suhkur, aga niisama ma teda mee pähe lusikaga ampsama ei kipu. Tõsi, tee sees annab väga põneva nüansi ja on täitsa mõnus.

Ma siis ikkagi tegelesin peistsimisega. Muidugi selleks pidi Rando eelnevalt tegelema liistude tegemisega. Mulle nii meeldivad need liistud. Aga ma olen erapoolik ka. 

Seina peitsisin ka ära. Nüüd tuleb sinna prigudesse veel köit otsima minna. 

Kamahooaeg on alanud. 

Rando hakkas ka tegelema uue ja suure akna jaoks augu saamisega. Ma olen täiesti veendunud, et see ei lähe meil nii ludinal nagu ette võib kujutada ja planeerida. Noh, et mis seal ikka, paneme silluse, teeme augu, paneme uue akna asemele ja viimistleme. Seepärast ma üldse ei räägi plaanidest, kirjeldan vaid senitehtut. 

Enne oli siis maja tagant õunapuude alt selline vaade. 

Sealt tuli välja üks aken, mis oli kuidagipidi natuke villa täis topitud. Mõtleme, äkki jätame tulevastele põlvedele mingi üllatuse sinna ;) 

Ja Rando unistus sai ka peaaegu teoks. Ta on sellest kärust murutraktorile nii palju rääkinud. Mõtlesin, et pean kohe jäädvustama.

Ja siis hakkas lõikamine. Siin ta istub oma "mootorratta" seljas. 

Usutavasti päris raske töö

Siin toimub nüüd silluse tegemine. Ta plaan on siis selline (ja palun vabandust, kui ma oma teadmatusega midagi liigselt lihtsustan), et väljast paneb ühe maaaaaaru raske tala lõigatud pilusse ja seest samamoodi, ühendab need mingitmoodi ära ja siis hakkab altpoolt uuristama. Või midagi sellist. 

Seespoolt kaeti kinni kõik see värk. Ja kohe tuli ka esimene ootamatus. Või ma ei tea, kas see oligi niivõrd ootamatus, kui kasutada nii õhukest kilet. Siis võibki ju eeldada, et ta läheb katki või eraldub kuskiltpoolt. Igal juhul ühel hetkel keset lõikamist oli kile eraldunud seinast ja meie tuba niivõrd punase tellise tolmu ja bensiini põlemise haisu täis, et suitsuandur ka lolliks läks. Et hakkasime aga rutuga asju välja tassima. Minul on tegelikult päris hea meel. Nüüd saab ainult vajaliku PUHTALT tagasi tuua. Vaene Sofike ainult nuttis ukse taga, kui me siin tema armastatud tolmuimejaga toimetasime. 

Lõpetaja

Ta muidugi ei tahtnud eriti vääriliselt poseerida.

Johanna on justkui ise lõpetaja. Sofike puhkas parasjagu keerulisest päevast. 

Mina otsustasin, et Sofi sünnipäev ongi kõige ilusamal ajal. Kõik on alles nii ilus ja värviline, loodus on puhas ja värvid kirkad. Lihtsalt vaimustav.

Lõhna jagub päevadeks.

Ja muidugi siis kohe oli ka Sofi lusikapidu Alatskivi lossis. 

Sel pildil puudu Eliisabet, sest tal oli samal ajal (suurpere!!!! puhul jagub toimetamisi ikka nii, et midagi kuskil kattub) tantsutrenni proov. Meiegi tõttasime lossist kiirelt linna esinemist vaatama. 

Kuidagi ootamatult on ka Johanna nõnda suureks saanud. 

Kasutasime lastekaitsepäeva ära ja käisime lastega botaanikaaias jalutamas. Kindlasti lähen sinna nendega suve jooksul veel. 

Ma vist ei pea põhjendama, miks ma sel korral sellise loo valisin. Koos on ikka parem :)