Kevadised toimetused

Umbes jaanuarist saadik olen mõelnud, et tuleks juba kevad ja suvi ja kõik, mis nendega kaasneb. Nüüd õues toimetades märkan, et kätte ongi jõudnud see aeg, kus ma naudin peaaegu igat hetke. Enam ei unista, et tuleks juba kevad või suvi. Sest kevad on ju käes ja suvi järgneb sellelel niikuinii. Huvitav, miks seda talve kaamost ei võiks nii võtta, et kevad tuleb ükskord niikuinii, milleks halada??? Igal juhul nüüd ma mõnnan, nii töid tehes, kui lihtsalt logeledes. Ja kui siis veel päike ka paistab, on kõik lihtsalt nii nagu peab.

Aga töödest ma praegu laon puid. Pärast Johanna sünnipäeva kohale jõudnud puud said ühel isetekkelisel talgupäeval märtsikuu alguses suures osas saetud ja lõhutud. Siinkohal tuleb tõe huvides ära märkida, et meil ongi kõige paremad sõbrad ja pere aka tänud Raimetile ja Robertile ;). No ja kui ma siis nägin seda hunnikut, mis lõhutud, võttis korraks kõhu alt õõnsaks. Ühelt poolt, et ma jäängi ju neid laduma.....elu lõpuni...või vähemalt aasta lõpuni. Teiselt poolt ka sellepärast, et talv otsa ma põhimõtteliselt istusin oma tagumikku laiaks ja füüsilist aktiivsust pea üldse üles ei näidanud (kui igapäevane lume kühveldamine ja Sofi käru vedimine välja jätta), et äkki ma üldse ei jaksagi enam midagi teha. Noh ja siis ma seadsin endale ranged ja väga konkreetsed eesmärgid igaks päevaks. Läksin peale VÄGA suure hurraaaga. Olgugi, et see hurraaa läks väga kiirelt üle ja lõpuotsa ladusin tahtejõu pealt, ise samal ajal riisumisest unistades, sain siiski kolme mehe saetud ja lõhutud puud nädalaga laotud. Nüüd tegi Rando ise veel lõpuotsa ära ja mul on veel viimane jupike laduda ka. Veidike on jama sellega, et tänavu on meil puid rohkem ja riitade jaoks on vaja rohkem ruumi kui eelmisel aastal. See eeldab aga kuuri seinaäärsete korrastamist. Jällegi üks positiivne nähtus.

See oli nüüd see hetk, kus ma olin enamuse lõhutud puudest korraks ära ladunud. Targu ei taha selle aasta riitadest pilti teha, sest need on lihtsalt nii koledad. Halgude pikkus on võrdlemisi ebaühtlane, mis teeb need riidad ka kõike muud kui ühtlaseks. Tõesõna, ma imestaksin, kui nad sel aastal uppi ei käi. 

Uus värvitoon: lepaoranz (saavutatud läbi kahe paari kinnaste).

Ja siin on jälle uus virn lõhutud puid. Ok ma luban, et kui ma kõik nad laotud saan, siis teen selle aasta riitadest ka ikka pilti. 

See on meie martsipaniõun. Pikalt mõtlesime, et kas lõikame maha või mis temaga teha, peale lehtede ta meile mingeid ande ei pakkunud. Ja siis ühel  päeval eelmisel suvel pistis Rando käe selle võrasse ja tõmbas ühe õuna välja, mis hiljem selgus oligi martsipan. No kus sa nüüd siis ta maha saad võtta. Paraku tekkis kohe sellega ka vajadus ta võra kuidagipidi hooldama hakata. Kasutades mu tädi sõnu: erakordselt kole võra. Aga võtangi seda kui kooli ja loodan, et saab ehk kunagi mõne õuna ikka. 

Ja olen mina parasjagu õunapuu otsas (hommikul juba enne üheksat), kui saabuvad ekstaatiliste hüüatuste saatel Eliisabet ja Rando, meil on  teder, meil on teder!!! Ma käskisin pilti teha ja nüsisin puid aga edasi, Johanna samal ajal ähvardas püksi pissida. Hiljem siiski tuvastasime, et tegemist on metsisega. No ikka igavesti kihvt on, kui loodus ise õue peale tuleb. Samas äkki siis on loodusel midagi hoopiski viga, et ta juba õue peale tuleb? 

Aga täiesti üllatuslikult on meil juba umbes kaks nädalat vaher mahla andnud (tahaks öelda, et jooksnud, aga ta ei jookse ju). See tähendab, et oleme alustanud ka looduse andide tarbimist selleks aastaks. Igavesti mõnus. No ja et looduse ande saaks ka suvel mõnusasti tarvitada, kasvatan nüüd tomatit ja paprikat väga usinasti. Pikeeritult nad mul nüüd pea kõikide aknalaudade peal naudivad kevadist päikest. Küll on hea, et sel aastal kasvuhoonet ehitama ei pea ;) Ettekasvatamisega on ainult see jant, et minu suurejoonelised lillekasvatuse plaanid vähemalt osaliselt lähevad vett vedama. Mitte ükski kolmest petuuniapaki seemnetest ei ole idanenud. Ja kui ma mõtlesin, et tegin midagi valesti, siis olen ka ühelt teiselt hobiaednikult sama kuulnud. Ehk ikka peab minema neid taimedena ostma. Kindlasti saab nii ka kenad taimed, aga mul see hurraa ju, tahaks ikka ise kasvatada (ja kui mu plaanid kõik oleksid realiseerinud, siis tuleks ka hinnavahe päris märgatav). Kavatsen katsetada veel astritega, sest Eliisabet läheb ju septembris kooli!!!!!! Vaatame, kas nendega saan hakkama.

Väike re-use ikka ka. Ühel hetkel talvel ütles Rando pisut tüdinult isegi, et ahah, nüüd hakkame jälle jogurtitopse koguma :) 

Sofike sai meil kümne kuuseks. On jätkuvalt väga toimekas, eriti varastel hommikutundidel. Naudib head seltskonda nii õdede kui emme-issi näol. Armastab süüa nii öösel kui päeval, sellest annavad tunnistust kõige musitamisväärsemad põsed maailmas.

Millegipärast ei maitse puder üldse nii hästi kui muld lillepotist :)

Sel korral sai pilti teha ja kooki süüa juba hommikul enne seitset. Sest mõnele ei ole und antud sellel kellaajal (mis siis et nii mõnelegi teisele on).

Veel ostsime valmis peitsi, millega hakkan nüüd võõpama seda meie koridori vineerseina. Lisaks tahaks teha samaga ka kõik suure koridori puituksed. Kuna aga need uue talve puud ja kaua oodatud päike kutsuvad hetkel tugevamalt, siis see töö kõik ootab vihmasemaid ilmasid. Rando pani tüdrukute tuppa ära ka laeliistud. Kui mäletate, siis nende toa remont oli üks esimesi suuremaid töid meil siin majas. Seega on läinud umbes poolteist aastat. Tegelikult vist päris hästi, sest nüüd on see tuba valmis. Ok, ma juba unistan, et seal võiks olla ka teisi kardinaid vahelduseks vms. Aga samas on ka praegu väga mõnus. Mingeid detaile saab vaheldada, aga see tuba on valmis. Äge!

Sel aastal oli vastlapäev märtsi alguses ja pusisin jälle kukeldada. Noh, välja tulid. Rando oli päris rõõmus, maitsesid väidetavalt paremini kui üliõhulised poekuklid.

Ja tuleb seda järelkasvu ikka koolitada, võib olla siis on pühapäevahommikuti edaspidi lootust kauem kui kuueni magada :D 

Ettevalmistused kevadeks

Meie Johanna sai kolmeseks. Hip-hip-hurraa. Johanna ootas seda väga, rääkis mulle päevi ja päevi enne, kuidas talle tuleb palju sõpru ja siis kõik laulavad talle 'õnne soovime sul' ja siis kuidas kõik plaksutavad ja tema saab olla väga rõõmus. Ja ta oleks justkui ettenägija olnud, sest täpselt nii läkski. Nii paljud sõbrad said tulla ja Johanna oli väga õnnelik. Nüüd muidugi käib jutt, et kunagi võiks veel tal sünnipäev olla. Ilmselt see aasta tema jaoks oodata ongi "kunagi".

Aitäh, sõbrad!

Värske kolmene

Johanna sai sünnipäevaks kiige. See kombinatsioon on meil nüüd väga päikeseline.

Siis tegelesime vahepeal uue talve peale mõtlemisega. Ehk Rando tellis ära puud, sel korral kolmemeetrised. Jah, me oleme väga hästi teadlikud, et see on nüüd meil pikkadeks päevadeks töö, aga näis mismoodi kujuneb. Ära nad tuleb teha, vaatame siis mitu konti ta meil murrab või mitte. Aga kui me jätame oma kilpluse ja suurepärase oskuse endale pidevalt tööd juurde leiutada kõrvale, siis ega Tartumaal ei olegi nii, et muudkui tellid neid kolmemeetriseid. RMK oleks meile neid alles mai lõpus tahtnud anda. Ega ma lõpuks enam ei jõudnudki süveneda, kuskohast Rando nad tellis.

Suuuuuur koorem puid.

Rando alustas saagimisega.

Sofi üheksa kuu sünnipäeva ja vabariigi aastapäeva veetis Rando tõbisena. Sel korral siis tema (huvitav, kas järgmisel korral on keegi kolmas?). Muud me siis ei teinudki, kui kartulisalatit ja kiluleiba, väike kamavaht ja televiisor. Oli võrdlemisi jõude nädalavahetus. Puudetegemise töö enam sellist aega ei anna, ehk oligi hea, et sai hetkeks hoo maha.

Palju õnne, Eesti!

Nädal hiljem hakkas Rando puid saagima ja tasapisi ka lõhkuma, ilm sattus nõnda kevadine, et tuju ja jaks kohe sellevõrra rõõmsamad. Rõõmsalt koitis ka teadmine, et ega vist üksi ei jõua tehtud neid puid. Ma usun, et nii jaks kui aeg lõppeks otsa. Oleme sinisilmselt endale sihiks võtnud, et märtsiga peavad nad tehtud saama.

9

Tegelen nüüd ka rohenäplusega. Paprika sai lastega külvatud, täiesti iseseisvalt on ta nüüd ka tärganud. Tomati panime siis paari nädala möödudes ka mulda, selle tärkamist ootame veel. Mina isiklikult ootan juba ka lilleseemnete külvamist, eks aiandites vist juba ammu on see töö tehtud. Ma ise ei julge seda ette võtta. Äkki venivad välja? Samas kui tahaks varakult õieilu nautida, siis vist peaks?

Vaikselt hakkab terendama see, et enam ei ole me toasolemise igavusse aheldatud. Saab minna õue ka. No ok, õue saab minna kogu aeg ja lastel jagub igasuguse sopaga seda möllimise mängu küll ja veel, aga ise nagu väga ei taha (ma tean, et keegi mind ei keela, aga jah, hetkel otsin mõtestatumat tegevust). Aga nüüd juba pikemalt valgem ja soojem päikese käes ja noh, kohe saab puid jälle laduma hakata (wupdiduu), nii et pimeduse pilved hakkavad taanduma. Üldse on minu jaoks igal kevadel müstiline avastada, mis jõud ikka päikesel on. Ükskõik kuipalju ma seda d-vitamiini ka ei tarvitaks, seda päris õige asja efekti ta ei oma. Nii tuju kui tunne on kohe kõvasti helgemad, kui mõni kiireke veel raagus puude vahelt tuppa piilub. Huvitav, miks meie laiuskraadi inimesed on looduse poolt määratud talv läbi masenduma?

Käisime jälle metsas ka. Avastasime, et talvega on meie lemmikkohta selline vahva dekoratsioon tekkinud. 

Õed

See lõkkevorst maitseb ikka ülihästi.

Ja üks väga uitmõte meil ka viimasel ajal. Oleme märganud, et nüüd on hakanud taanduma saunanälg. Kui siiani pidi vähemalt kaks korda nädalas sauna saama, see oli lihtsalt nii. Väga mingit muud võimalust ei olnud, siis tasapisi on tunne, et vist jääme ellu ka siis kui mõni kord saun vahele jääb. Saunavabas korteris pea viis aastat elades on nii suur defitsiit tekkinud.
Minul isiklikult on ka veel leivanälg. Vahepeal mul leiva tegemine ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Ilmselt oli vaja restarti mu ettevõtmisele. Nüüd olen saanud oma toimetustega jälle nii kaugele, et valdavalt õnnestun. Sellegipoolest on iga kord kui värske leib valmis, selline tunne, et pistaks terve pätsi pintslisse (kui vaid mahuks). Selle leivanälja kustutamisega läheb veel aega :)

Nüüd katsetan puuviljaleiba. 

Tapeet on pandud ja sauna ukse kohale ka vineer

See koridor on nüüd näiliselt valmis. Liistud veel jäänud. 

Vaatasin lastetoa aknast välja.