Viimasel ajal on nii, et kui mul on hetk, et kirjutada uus postitus, siis tuleb mõni teine igapäeva pakilisus või siis ma lihtsalt otsustan magada. Olgu, see magamine on ilmselt viis minutit ühele ja viis teisele silmale puhkust, aga siiski. Ja blogini ei jõuagi. Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis ega me pärast Eliisabeti toa remonti ei olegi midagi sellist teinud, mis vajaks eraldi kajastamist. Ja kui selle aususega veel sammuke kaugemale minna, siis ega tunne ei ole ka nii lilleline, et tahaks kirjutada midagi. Siia aasta lõppu ei taha hakata üles märkima kõiksugu muresid, mis meie igapäeva valdavad. Olgu vaid öeldud, et suures pildis on kõik jätkuvalt kenasti, kitsamas võib leida mõrasid (peamiselt minu vaimses stabiilsuses ;)), mis heal juhul ikka ära saab parandatud. Ei maksa muidugi muretseda, küllap me ikka uuel aastal uue hoo leiame ja siis saab jälle toimetusi ka kirja panna (sest saunalaval eesmärkide seadmist harrastame Randoga ikkagi).
Seepärast panen selle aasta viimase postituse vaid sellise põgusa pilditervitusena (pikema kirjutamiseks ei anta lihtsalt võimlust, sest üks kutsub pühkimaaaaa ja teine on just põrandat "kaunistanud" ja kolmandal on lihtsalt kogu aeg igav). Oleme ikka mõnusad! Ja proovime olla lahkemad! Raha ja tervise soovimine/lootus käib selliste kokkuvõtete puhul vist niikuinii kaasas. Et uus tuleks jälle sammuke erilisem!
Üldse mitte väga varjatud reklaam.
1.advent Tartu Raekoja platsil.
Teine advent Kadril.
Mina ja mu leivad :) Kahju, et lõhn pildile ei jää.
Päkapikud lasteaia jõulupeol rivis.
No mis jõulud need sellised on?
Elsa fännid
See oli üks ja ainus päev, kus maa oli nii palju härmas, et võis uduselt kaugusesse vaadates unistada, et ümbritseb lumi.
Nonii, sel korral jäi vahe eelmise kirjutamisega kohe tahtlikult pikem ja taaskord süsteemi vea tõttu (ehk bloggeriga mul ei klapi viimasel ajal). Eks oleks saanud ju kirjutada, kuidas me siin haigeid ravime ja lehti riisume ja kõige muu möllu sees ellu üritame jääda, aga kaua sa seda ikka lugeda jaksad. Oma Kadril olime siiani üsna vaiksed, aga nüüd võtsime ette siis teise suurema projekti, mis selleks aastaks endale eesmärgiks seadnud olime. Ehk enda magamistoast Eliisabetile toa tegemine. Sisuliselt oli see remont ikka üsna kosmeetiline, aga sellegipoolest võttis ta nädalakese aega. Kuna Rando selle aasta puhkuse teine osa sai tahtlikult nüüd siia koolivaheaja kanti sätitud, siis kasutasimegi seda remondiks. Olen tegelikult mitme eelneva projektiga samamoodi tahtnud, et teen enne ja pärast pildi ja vahepeal protsessi siin postitustes üldse ei kajastagi. Paraku on eelmised tööd ikka nii palju veninud, et postitused jääksid ikka väga harvaks muidu (nagu praegu :D). Igal juhul nüüd saab mõningaste mööndustega enne-pärast pildid panna.
Enne oli meil siis selline tuba. Paraku jõudis Rando enne juba asjade koondamist alustada, kui mina pilti tegema hakkasin.
Kamina ülemine osa vajas veel lõpetamist.
Rando rentis põrandalihvimismasina ja töötles põrandat mitmeid kordi erineva jämedusega paberiga.
Tolmu põhimõtteliselt ei tulnudki, kui arvestada, et lihvimine on ju tohutut tolmu tekitav töö.
Nüüd on põrand lihvitud.
Siin kamina kohal oli enne selline ... ütleme moodustis. Vajas korrastamist.
Rando ladus seda auku täis ja krohvis üldmulje ühtlustamiseks lõpuks kõik.
Järgmine oli vineerseina värvimine.
Laivis ikka tuleb toon paremini välja, aga sai ta lõpuks selline beebiroosa. Eliisabet ise jäi väga rahule, oli küll natuke kurb, kui me TERVET tuba ei tahtnud roosaks teha (ei tea, kes ta küll nii roosat-armastavaks on kasvatanud?)
Vaikselt edeneb ka kaminapealne.
Siis tuli põranda peitsimine ja lakkimine. Novot, see lakkimine osutus küll oodatust võikamaks ettevõtmiseks just tekkinud haisu mõttes. Otsisime ikka mitmel päeval tegevusi kodust väljaspool, et siin pead valutama ei hakkaks.
Aga lõpptulemus sai ikka mõnus.
Põrandaliistud
Vahepeal tegelesin mina Eliisabeti tuppa kummuti peitsimisega. Ostsime IKEAst mingi üsna tavalise töötlemata puidust kummuti ja tegime sellegi heleda peitsiga üle.
Selline ta kokkupanduna sai. Muide panin ise kokku, meeldis see tegevus väga. Äkki see ongi minu "thing"???
Ja nupud said sellele kummutile niimoodi vahvad.
Ja lõpuks sai hakata ka mööblit sisse tooma.
Eliisabet ise tahtis magada natuke kõrgemal tasapinnal. Ning sel moel ongi ka voodi all põnevaid mänguvõimalusi. Riiuli tõime ka IKEAst. Vaiba tegin ise ja laud on minu ülikooliajast, sõber-Erki poolt tehtud ja nüüd Rando poolt natuke lõppviimistlust saanud. Eks siia neid pisidetaile saab lisada, et kokku hyggem tuleks, aga Eliisabet saab omale netist laule panna ja siis omaette keksida juba praegu. Nagu preili kohe.
Eks on vist ütlematagi selge, et lehtede riisumine ja tubade kütmine on taaskord päevakorral. Ilmselt iga-aastaselt sellest enam kirjutama laiemalt ei hakka. Sel aastal küll avastasin, et meil aias üks põhjendamatult tähelepanuta jäänud taliõunapuu. Ei ma sorti tea. Siiani on ta olnud ikka üsna mittemidagiütlev, aga kuna ma sel aastal sain enne kitsesid õuntele jaole ja viljad ka üpris suured on kasvanud, siis olen mõned korrad õunamoosi keetnud. Õunamoos on minu lapsepõlvelemmik ja nendest taliõuntest saab ta kuidagi eriline, teagi miks. Kas et oma aiast või tõesti hea sort või et pole ammu saanud head ja kodust õunamoosi? Igal juhul fänname kõik.
Peab ikka seda õiget saia ka tegema, kui moosi nii laialt käes on. Tegelikult on lapsed sageli tulnud mu juurde meelitama, et teeks seda saia, sest siis on nii hea sinna šokolaadikreemi peale määrida.
Aga ka moosiga saab hea :)
Sel aastal lehevedu siis nii.
Ahjaa, see on nüüd meie tuba. Hellitavalt varasemalt siis remondituba. Suurema sodi saime ära viidud, aga kuna igapäevast nokitsemist jagub veel kauaks, siis see on samal ajal ka väike kolikamber. Aga kuna päeva jooksul me seal suuresti aega ei veeda, siis mõnda aega saame nii hakkama.
Üsna ehmatav võib pildilt tunduda, tegelikult täitsa ok.
Ja natuke aeglust ja hoo maha võtmist sellesse halli sügisesse.
Kuidagi on nüüd aeg niikaugele jõudnud, et Eliisabet lähebki kooli. Ühelt poolt on see nagu ootamatu (mitte et selleks oleks olnud aega seitse aastat valmistuda), et kuidas aeg niiii ruttu läheb ja juba on lasteaed läbi. Teisalt aga on ka minul (Eliisabetist ma siis ei räägigi) hinges mingi ärev ootus, mis nüüd saama hakkab ja kuidas kõik kujuneb. Ennustada ei ole erilist mõtet, aga maru põnev on küll.
Tahaks tekitada esimesel septembril nende kivide peal pildistamise traditsiooni.
Kodus tegeleme väga igavalt kõiksugu pooleliolevate projektidega. Rando on nokitsenud ikka terrassi lõpetada. Igasuguste augustikuu pidustuste kõrvalt on selleks aega leida ikka väga keeruline olnud. Aga tasapisi siiski on see tehtud saanud. Sama ka tubaselt aknapale viimistlemise ja radiaatorite panekuga. Praegu see sügisene soojalaine veel kütmise muret ka nii esile ei tõsta, seega laseme minna ja vaatame jooksvalt, kuis jõuame.
Juba saab sihtotstarbeliselt kasutada, aga tegemist veel jagub.
Üks külg on veel jäänud teha.
Assistent
Rando tegi mu tungival nõudmisel lillekastid. Ma küll arvasin, et lähen poodi ja ostan sealt midagi (naiivselt lootsin leida), sest Randol on aega nii vähe, vaja siis mul talle veel töid juurde leiutada. Aga kui poest midagi peale plastiku võtta ei ole (ja ega ma kümnetes erinevates poodides käia ka ei viitsi), siis said hoopis sellised. Tegelikult ei võtnudki nende tegemine väga palju aega ja ikka palju kenam kui mingi masstoodang (ehkki, mulle meeldivad nad ikka niiväga, et Rando võib varsti tootmise küll püsti panna, neid saab massiliselt).
Ja nii kui vähegi kannatas, hakkasime terrassi igapäevaselt kasutama.
Rando nüüd asjatab toas. Viimistleb palet ja tegeleb seina värvimisega.
Mõlemale poole akent tuleb radiaator.
Mina küll talvise kütmise peale natuke mõtlen, ehk tassisin nüüd oma kassipojakesi kuuri. Räägin siis kevadel kuuri seinaäärde kuivamalaotud küttepuudest. Olgugi, et mulle see ladumise töö meeldib ja iseenesest ei ole mul midagi selle vastu, et seda kaks korda aasta jooksul teha, mõistan ma tegelikult suurepäraselt, et see ei ole kuigi jätkusuutlik lahendus ning talvepuud võiks laduda ikka kohe kuivama sinna, kust nad hiljem katlasse rändavad. Paraku ei ole siin majapidamises selleks hetkel head lahendust, me küll mõtiskleme, kuhu ja kas midagi leiutada. Õnneks või kahjuks on praegu lihtsalt nii palju muid projekte töös, et kuskile midagi suuremat ehitama hakata ei saa. Usun muidugi, et tulevikus mõtleme ka sellele.
Vahepeal sai meil siin majas kaks aastat elatud. Kahjuks sel aastal mul küll nii palju mahti ei ole, et mingit võrdlevat blogipostitust teha. Eks mõned suured muutused ole niikuinii, aga ehk on edaspidi mõistlikum tehtut pisut suurema intervalliga võrrelda.
Ja Randol oli sünnipäev.
Ja siis sai Siiba meil 7. Küll oli palju koogisöömist.
Panin kevadel maha pisut sibulat. Esialgu võtsin seemne poest ja olin juba arvestanud, et ega mina küll sibulat kasvatada ei oska. Tavaliselt on nad mul nii nirud ja arusaamatult väikesed jäänud. Ja siis pakuti pisut Peipsi sibula seemet. Otsisin välja viimased vabad jupikesed maad ja pistsin sellegi seemne mulda. Nüüd sain aru, miks ma ei ole osanud sibulat kasvatada. Ilmselt olen valet seemet kasutanud (vasakpoolne on poest saadud seeme - kõige tavalisem, parempoolne Peipsi sibula seeme).
Meie ploomipuu ägab.
Pisut kartulit. No seda on tõesti ikka pisut, kui terve talve peale mõelda. Samas ikka äge ka. Ise kasvatasime ju.
Praegugi on veel kasvuhoones vilju nii et tapab. Paraku lubab juba päris külmasid öid, et ilmselt tuleb nad nüüd tuppa järelvalmima tuua.
Tegin boršipõhja ka, talvel ikka hea võtta ja Eliisabet suure suuga veel räägib, kuidas see ta lemmiksupp. Isegi nii lemmik, et selle viimase raasukese, mis purki ei mahtunud, sõi tilgatumaks otsa. Aga tõsi on see, et hoidis sai aus. Tegin selle retsepti järgi. Julgen soovitada.
Viimane tekivenitus. Nüüd sai valmis. Tegin 100% puuvillasest lõngast. See kaalub ligi 6kg ja on üsna suur. Aga mõnus. Hoopis teine asi, kui sünteetika. Lisaks see sentimentaalne väärtus. Sageli kui õhtul sellel Sofit magama panen, mõtlen, et kus ikka oli inimesel viitsimist. Aga oli...ja tehtud sai...ja olen rahul.
Tegime vanast lõkkeplatsist edaspidiseks ühe lillepeenra. Kuna kingituseks oli toodud väike elupuuke, siis selle ümber edaspidi kõik keerlema (loodetavasti) hakkabki.
