November

Kadri ei ole enam kuigi toimekas :) Alguse õhin ei ole meil küll kuskile kadunud. Jätkuvalt vormuvad peas üha uued ja uued ideed. Mõned vanad konkretiseeruvad, mõned jäävad üldse ära. Igal juhul on praegu tekkinud olukord, kus suured sõnad esiti sõnadeks on jäänudki. Või noh, esimesel aastal nähtud suur vaev ei kao kusagile, aga nüüd on tegutsemine ikka väga soiku jäänud. Ma ise vabandan seda igapäevase olmega, mis nüüd peale pressib. Ei olegi päevas nii palju tunde, et jõuaks peale Rando tööl käimise ja laste karjatamise midagi muud teha. Aga une arvelt me Randoga kuigi tõhusalt ei tööta. Kui jõuame pisutki sotsiaalsust kõige selle koduse möllu vahele mahutada, siis on väga hästi. Mulle tegelikult ei meeldi üldse see vabandamine. Ei jõua, siis ei jõua, aga noh, miski inimlik ikka otsib põhjuseid. Võib olla on see hea, siis edaspidi tean mida teha teisiti..... jajaah, meid tundes võtame jätkuvalt sada asja korraga ette ja pärast ägiseme kohustustekoorma all.

See on nüüd see igapäevane leivategemise olme. 

Ma sellest ei hakka üldse kirjutama, et selle kuu ilm on ülinõme. Tegelikult ju ei ole. Tavaline novembri ilm on, selline semitalv. Paned talveriided hakkab palav, paned sügise omad, hakkab külm. Oled toas, mõtled, et peaks õue minema, värske õhk ja värki. Lähed õue, kirud liigeseid valutades, et oli seda jama veel vaja. Ainuke asi, mis natuke aitab seda muserdust üle elada on jõulude ootus... ja küünalde põletamine. Ja loomulikult laste igikestvad kilked ja rõõmuhõisked ja kõik  muu selline klišee ;)

Need on nüüd need laste rõõmukilked.

Aga et mitte jätta täiesti looderdajate muljet, tuleb tunnistada, et üks SUUUUUUUR töö sai siiski nüüd tehtud. Rando võttis mitu päeva hoogu ja..... ühel õhtul....... pärast tööd..... hingas korralikult sisse..... ja pani lõpuks ära tüdrukute toa põranda liistud..... JUBA aasta pärast remondi lõpetamist.... kui liistud olid pool aastat garderoobis jõudnud oodata oma aega. Tahaks nüüd kirjutada, et vähemalt see nurk on nüüd algusest lõpuni valmis, aga veel ei saa, sest laeliistud on siiski veel panemata. Uhh, korraks tekkis tunne, et töö hakkab otsa lõppema :)

Üks asi on mul ka hingel veel. Ma ei ole tegelikult üldse niiiiii autode inimene, et peaks temaatikal peatuma pikalt ja igast muutusest teada andma, aga kuna ma olen esoteerikafänn, siis mõtlesin ikka kirja panna. Niisiis, meil tekkis võimalus Audi välja vahetada, vajadus oli tegelikult juba ammu, mäletate, see oli see kaheukseline klouniautouto, mis hea tahtmise korral mahutas ka viieliikmelise perekonna (aga see tahtmine pidi siis ikka VÄGA hea olema). Nüüd aga ähvardas meid õnn saada palju uuema, suurema, NELJAukselise Volvo omanikeks. Kuna aga kolme autot ei ole ju vaja, siis tuli Audi uutele huvilistele organiseerida. Ja täpselt nii nagu Toyotagagi, nii läks ka Audi katki umbestäpselt sellel ajal, kui mõtlesime ta müüki panna. Tõsi, selle remont ei osutunud nii aja-ega rahakulukaks kui Toyota oma, aga asi on põhimõttes. Karma? Miks? Ma ei taha küll veksleid välja käia, aga mul on kuri kahtlus, et me nüüd nende praegu meie käsutuses olevate autodega sõidame kuni nad on täiesti otsas. Sest kui tekiks mõte nad müüki panna, teaksime kõik, mis juhtuks.

Nüüd on Randol jälle tema meelistegevust. Auto putitamist ja nokitsemist ja tahaks öelda limpsimist.

Selline on ettevalmistus, kui Sofi saab esimest korda püreed proovida.

Toimub tutvumine maitsete maailmaga.

Nii selfikunn olengi :) Ehk lastega bussile. 

See preili on kuldne magaja. Tulime linnast, sõi mul süles oma piruka ja siis jäi magama. Olekski vist liiga suur vedamine, kui teised ka nii hästi magaks. 

Jõulude ootus

Sofi tervitas selle aasta ja terve enda elu esimest lund nii :D 

Tarrkus tarviline vara