November

Varasemalt on nii olnud, et ma olen ikka jõule oodanud. St on olnud aega, et jõule oodata. Sel aastal on kõik justkui välgu kiirusel toimunud, nagu silmapilk. Nüüd, silmi lahti tehes, märkan ma, et igal pool pannakse jõulutulesid üles, piparkookidest ja kaunistustest ma siis rääkima ei hakkagi. Aga et nüüd ei jääks muljet nagu see mulle ei meeldiks, siis tuleb öelda, et selline ootamatus on päris mõnus. Vaatad ühele poole, natuke nagu härmas ja jõululik õues kõik, vaatad teisele poole, kõiksugu jõulumaius on ilmunud poelettidele, kuulatad siit, juba võib aimata aisakella helinaid muusikavalikutes, nuusutad sealt, juba nagu olekski lume lõhna tunda. Ja see kõik on niiiii mõnus.

Rando pani maja ette ka tuled üles. 

No ja kuna juba on nii mõnus, siis  pidime ikka ise ka hakkama piparkoogitainast tegema. Lapsed juba nii suured abilised, seega suurema töö tegid ikka nemad. Imehea tainas sai. Ja mina ei söö tainast ;) Lapsed tahaksid sellest lisaks muule ka piparkoogimaja teha. Huvitav, kas mul on mahti see jant (olgem ausad, millegi konkreetsustnõudva koolieelikutega ühiselt tegemine on ikka paras jant) nendega ette võtta? Ilmselt võiks. Mu ainuke hirm kogu selle piparkoogimajanduse juures on see, et kui nad ükskord küpsetatud saavad, siis on nad ju seal.... korvis.... kausis..... ootavad....et jõuda minu kõhtu..... üsna suure tõenäosusega nad jõuavadki. Ja seda ei ole mulle küll vaja :D Seepärast ei saa neid liiga varakult valmis küpsetada ka, muidu saavad otsa ja siis peab ju uusi tegema hakkama.

Johanna ja Eliisabet tegid väga tõhusat tööd. Tainas sai super!

Ja sama kiiresti, kui tuli mõte piparkoogitainas suupärasemaks vormistada, kadusid need tehtud piparkoogid ka korvist. Väga mõnus :) 

Jeerum, nüüd läks küll väga o(u)lmeliseks ära. Mitte sõnagi sellest, mis me Kadril teinud oleme. Aaa või siiski, piparkoogitainast tegime. Aga nendel üürikestel hetkedel kui Randol on võimalik kodus olla, ma väga palju talt ei nõua (välja arvatud puud sisse, katel kütte, sauna, koristada, lastega toimetada jne). Need pimedad õhtud ei soosi just erilist aktiivsust ehitamise, remontimise lainel. Sellegipoolest jõudsin ma oma jonniga ükskord Decoras niikaugele, et ostsime korkmaterjali ja viimistlesime ära ühe seina, mis mul ammu hingel on olnud (võimalik, et Rando hingel ka, aga ta ei soiu nende tegemistvajavate töödega nii nagu mina). Töö lõpuks olime küll mõlemad Randoga üsna liimiuimas, aga see oli seda väärt. Nüüd on laste toa juures koridoris üks sein kaetud korkplaadiga, lisaks on seal ka kriiditahvel. Minu unelmais peaks see olema selline sein, kuhu saame lastele nähtavale kohale paigutada nende tehtud tööd ja pildid jms, mis kannatab seinale riputamist. Noh, et neil oleks koht, kus nende tehtu on kõige olulisem (lisaks imepisikesele pinnale köögis külmiku peal).

Enne avanes tüdrukute toast selline vaade

Sellised plaadikesed me seina kleepisime

Rando viimistleb väikese krohviga 

Ja nüüd on sein selline

Johannal on lääne kiireim käsi 

Tahtmata väga suure kella külge panan, peab targu mainima, et mul oli ka sünnipäev veidi aega tagasi. Ma pole eriti kunagi aru saanud, mis teema on sellega, et naised ei taha, et nende vanust teataks. Kuni siiani.... Üsna meeldiv oli näha neid üllatuvaid pilke, kui kuuldi, et ma ei olegi veel 30 (või kui ma nüüd mõtlen, siis üllatuvad pilgud annavad tõestust ju sellest, et näen vanem välja?). No igatahes..... edaspidi neid enam ei tule. Läksin vahetult enne sünnipäeva poodi veini ostma ja võisin peaaegu näha selle noorukese müüja peas keerlemas kahtlust, kas küsida mult dokumenti või mitte. Ilmselt oli mitteküsimise põhjuseks mu kärus kaasasõitev Sofike, aga nii tore oleks olnud anda talle põhjust küsimiseks. Küll aga tõi see uus ja hoopis teise algusega number lisaks imevahvale õhtule mu pähe ka paar mõtisklust. Huvitav, kas ma nüüd olen siis suureks kasvanud? Kas ma nüüd olen tark? Ja tähtis? Põhimõtteliselt kõik need iseloomustused, millega lapsena ühte sellises vanuses inimest kirjeldati. Tunne küll selline ei ole. Keegi võiks ikka öelda, mis on õige, kuhu ja kuna peaks jõudma, veider mõelda, et hoopis mina pean olema see ütleja oma lastele.

Ja et pidustuste tsüklist mitte välja saada, siis sai me Sofike ka juba 6kuuseks. Mis ma oskan öelda. Vahva tirts, naudib oma õdesid ja emme-issi lakkamatut tähelepanu. Üldiselt omab arvamust kõiksuguste asjade osas, ei karda häälekalt seda arvamust avaldada. Lausa lust. Unega on öösiti natuke jama, aga noh, kellele seda emme und ikka vaja on.

Multitasking

Fännklubi

Ei tea, mis linnukesed need on. Sulestik nii kahtlane, lärmavad maru kõvasti, ühestki määrajast ma ei leidnud ;)

Ilm tegelikult toetab väga jõulu. Tähistaks nüüd ära kähku need pühad, mine tea, mis kuu aja pärast on.

Mulle nii meeldis see, et ette vaadates ei näinud midagi, kõnniks nagu tundmatusse. Tahtsin, et see nii ka pildile jääks. Kahjuks või õnneks see pilt siiski niisugune ei ole. 

PS: Kas on väga imelik, et ma juba mõtlen, mis lille ja aiavilja seemneid ma kevadel külvama hakkan? Mis peenrakest tahaks veel juurde teha? Augusti lõpus rääkisin Randole, et nii hea, et sügis tuleb, saab sellest ummisjalu kasvuhoone vahet jooksmisest puhata, aga läheb mööda vaid paar kuud, kui juba unistan sellest jälle. Veider värk.

PS2: Ma luban, et proovin edaspidi vähem filosofeerida ;)

November

Kadri ei ole enam kuigi toimekas :) Alguse õhin ei ole meil küll kuskile kadunud. Jätkuvalt vormuvad peas üha uued ja uued ideed. Mõned vanad konkretiseeruvad, mõned jäävad üldse ära. Igal juhul on praegu tekkinud olukord, kus suured sõnad esiti sõnadeks on jäänudki. Või noh, esimesel aastal nähtud suur vaev ei kao kusagile, aga nüüd on tegutsemine ikka väga soiku jäänud. Ma ise vabandan seda igapäevase olmega, mis nüüd peale pressib. Ei olegi päevas nii palju tunde, et jõuaks peale Rando tööl käimise ja laste karjatamise midagi muud teha. Aga une arvelt me Randoga kuigi tõhusalt ei tööta. Kui jõuame pisutki sotsiaalsust kõige selle koduse möllu vahele mahutada, siis on väga hästi. Mulle tegelikult ei meeldi üldse see vabandamine. Ei jõua, siis ei jõua, aga noh, miski inimlik ikka otsib põhjuseid. Võib olla on see hea, siis edaspidi tean mida teha teisiti..... jajaah, meid tundes võtame jätkuvalt sada asja korraga ette ja pärast ägiseme kohustustekoorma all.

See on nüüd see igapäevane leivategemise olme. 

Ma sellest ei hakka üldse kirjutama, et selle kuu ilm on ülinõme. Tegelikult ju ei ole. Tavaline novembri ilm on, selline semitalv. Paned talveriided hakkab palav, paned sügise omad, hakkab külm. Oled toas, mõtled, et peaks õue minema, värske õhk ja värki. Lähed õue, kirud liigeseid valutades, et oli seda jama veel vaja. Ainuke asi, mis natuke aitab seda muserdust üle elada on jõulude ootus... ja küünalde põletamine. Ja loomulikult laste igikestvad kilked ja rõõmuhõisked ja kõik  muu selline klišee ;)

Need on nüüd need laste rõõmukilked.

Aga et mitte jätta täiesti looderdajate muljet, tuleb tunnistada, et üks SUUUUUUUR töö sai siiski nüüd tehtud. Rando võttis mitu päeva hoogu ja..... ühel õhtul....... pärast tööd..... hingas korralikult sisse..... ja pani lõpuks ära tüdrukute toa põranda liistud..... JUBA aasta pärast remondi lõpetamist.... kui liistud olid pool aastat garderoobis jõudnud oodata oma aega. Tahaks nüüd kirjutada, et vähemalt see nurk on nüüd algusest lõpuni valmis, aga veel ei saa, sest laeliistud on siiski veel panemata. Uhh, korraks tekkis tunne, et töö hakkab otsa lõppema :)

Üks asi on mul ka hingel veel. Ma ei ole tegelikult üldse niiiiii autode inimene, et peaks temaatikal peatuma pikalt ja igast muutusest teada andma, aga kuna ma olen esoteerikafänn, siis mõtlesin ikka kirja panna. Niisiis, meil tekkis võimalus Audi välja vahetada, vajadus oli tegelikult juba ammu, mäletate, see oli see kaheukseline klouniautouto, mis hea tahtmise korral mahutas ka viieliikmelise perekonna (aga see tahtmine pidi siis ikka VÄGA hea olema). Nüüd aga ähvardas meid õnn saada palju uuema, suurema, NELJAukselise Volvo omanikeks. Kuna aga kolme autot ei ole ju vaja, siis tuli Audi uutele huvilistele organiseerida. Ja täpselt nii nagu Toyotagagi, nii läks ka Audi katki umbestäpselt sellel ajal, kui mõtlesime ta müüki panna. Tõsi, selle remont ei osutunud nii aja-ega rahakulukaks kui Toyota oma, aga asi on põhimõttes. Karma? Miks? Ma ei taha küll veksleid välja käia, aga mul on kuri kahtlus, et me nüüd nende praegu meie käsutuses olevate autodega sõidame kuni nad on täiesti otsas. Sest kui tekiks mõte nad müüki panna, teaksime kõik, mis juhtuks.

Nüüd on Randol jälle tema meelistegevust. Auto putitamist ja nokitsemist ja tahaks öelda limpsimist.

Selline on ettevalmistus, kui Sofi saab esimest korda püreed proovida.

Toimub tutvumine maitsete maailmaga.

Nii selfikunn olengi :) Ehk lastega bussile. 

See preili on kuldne magaja. Tulime linnast, sõi mul süles oma piruka ja siis jäi magama. Olekski vist liiga suur vedamine, kui teised ka nii hästi magaks. 

Jõulude ootus

Sofi tervitas selle aasta ja terve enda elu esimest lund nii :D 

Tarrkus tarviline vara