Sügis

Nii, mis me siis teinud oleme. Alustaks sellest, et käisime lubatult Sibulatee Puhvetite päeval. Selle otsusega saab ainult rahul olla, sest meil vedas ilmaga üliväga. Selline mitme erineva asukoha vahel liiklemine oleks vastasel juhul väga-väga jama olnud. Nüüd aga päike säras, inimesed olid rõõmsad ja väga vahvad. Sõitsime ringi ja vaatasime, kui lahe tegelikult kõik on. Olgugi, et ääremaa (vist? onju? Peipsiääres väikesed kalapüügist ja sibulate müügist elatuvad külakesed), on oma uksed võõrastele külalistele lahti teinud kodud ja majapidamised ikka väga ..... ilusad, hubased, omapärased (selle sõna kõige paremas võimalikus tähenduses), mõnusad. Raske on leida seda õiget sõna. Oleme nüüd jõudnud järeldusele, et inimesed on igal pool ikka nii lahedad ja rõõmsad ja sõbralikud, samamoodi nagu igal pool on sellele ka täiesti vastandlikke inimesi ka. Meie asi on need esimesed üles leida ja selliste vahvate päevade raames on seda palju kergem teha :) Igatahes nillisime siis peipsi kala ja muud kohalikku suupoolist, vahtisime kõik silmad pärani igat sorti ägedaid ja käepäraseid lahendusi, mis selle kandi hoonestusele on iseloomulikud (nt plekkradiaatoritest tehtud aiapiirded), Varnjas oli ka sibulalaat. Nii nagu jagus inimesi Palamuse laadale, oli raske ka Peipsiäärsetes kodukohvikustes parkimiskohta leida. Kindlasti oli hea ilm rahvarohkuse põhjuseks, kuid meie kant on ka kindlasti tutvumist väärt.

Varnjas

Eine järve taustal

Johanna valis menüüst sibulasupi, mille ka suure isuga kõigi üllatuseks ära sõi 

Ühel kenal sügispäeval hiljaaegu sai meil Randoga koos käimise algusest 10 aastat. Mõtlesin just, et me saame olla nii ulmeliselt õnnelikud, et oleme leidnud endale sellise teise poole, kellega võime olla vabad - rääkida ja teha seda, mis mõtteis. Samamoodi nagu saab laps kodus oma ema ja isaga ennast tõeliselt hästi ja vabalt tunda, nii saame meie ka üksteise seltskonda nautida. Ei tea, kas see on vedamine või miski muu kõrgem jõud, mis meid täiesti võõraid inimesi niimoodi kokku tõi, et edasi minna oli õigem kahekesti. Need esimesed 10 on olnud väga mitmekülgsed, toonud nii palju uut ja huvitavat, mis muud kui samamoodi edasi. Õnneks me lapsed annavad kindlasti küllaldaselt vaheldust järgnevateks kümneteks. Tahaks loota, et me ise ka suudame vaheldust pakkuda.

Siis sai me Sofike juba nelja kuu vanuseks (nii veider tundub kirjutada nelja kuuseks, nagu kuusepuuks..... puuks...... jah, me oleme lastega pere). Tuleb tunnistada, et minagi otsin sarnasusi tema vanemate õdedega. Iseloomult on Sofi küll Eliisabeti koopia, meenub nii palju kuue aasta tagusest ajast. Samas välimuselt ikka meie laps: mõnusalt pontsik, tublid põsed ja väga ilmekad silmad. Aga raudselt läheb ta täiesti enda nägu, nii põnev, milline see olema saab.

Tegin Sofile Sohvi. St mul on mingi nokitsemise maania, mistõttu sattusin Mari-Liis Lille amigurumi õpetuste peale. Seal vaataski mulle vastu juhend Sohvi Siidilehvi tegemiseks. Minu süda ei lubanud jätta seda Sofikesele tegemata. 

Sügisilmad on tulnud sama kiirelt, kui tuli kevad ja suvi. Ühel päeval aprillis olid lihtsalt järsku kuldnokad platsis ja lumi sulanud, üsna üleöö mais läks soojaks (umbes siis kui Sofi sündis) ja enam-vähem siiani see soojus püsis ju ka. Eelmisel aastal olime selleks ajaks juba mõned nädalad kütnud. Sel aastal aga, meie õnneks, oleme pidanud kütma hakkama alles nüüd, kui Rando küttesüsteemi tööle sai. Nüüd viimaste päevade õppetund selles osakonnas on olnud see, et koridori põrandakütte järgi ühendamist kuigi kaugele tulevikku lükata ei saa. Ehk et hetkel on meil magamistubade pool ainult kaks radiaatorit kolme suure ruumi kütmiseks. Praeguse välistemperatuuri juures saab täitsa hakkama, aga edaspidi jääb lahjaks. Seetõttu tõi Rando poest jälle miskit muterdamisematerjali ja toimetas seal rõskes keldriaugus. Varsti saab valmis ka vast. Siis saab näha, kas kõik läheb nii nagu me oma peas oleme valmis mõelnud. Teoreetiliselt peaks see betoonpõrand üles soojenedes ikka korralikult sooja salvestama ja hoidma, jälle nii põnev, et kas see ka laivis saab nii olema.

Seal on meil siis üks kolmest keldrist. See keldri lagi/koridori põrand peakski varsti soojaks saama. Eelnevad omanikud on selle põrandakütte torude otsad aga väga tasapinna lähedalt ära lõiganud, mis tegi Rando praeguse töö ikka tõeliselt tülikaks. 

Kolm kõrvitsat kolmele õele

Tegin kõrvitsasalatit talveks purki, Sofi sai ka oma osa sügavkülma ootama. Nüüd seemned kuivavad, et saaksid mu leiba kaunistama hakata, 

Igal juhul läheb nüüd pimedamaks (just kui ma hakkasin aru saama, mis loogika järgi seda kella kruvitakse, näib, et nad nüüd enam varsti ei kruvigi), tuleb otsida välja küünlad ja rohkem jälle hygget luua. Väga palju sellele aitab kaasa Vikerraadio igaõhtune unejutt. Suured tänud meil ühele toredale naabrile, kes sellise unejutu kuulamise võimaluse taaskord esile tõstis. Ühel õhtul ootasin lastega nende poolpimedas toas voodil lösutades lubatud unejuttu ja niiiiiiiiiii mõnus oli. Täpselt see pimedus ja mõnus soe tuba ja erakordselt õnnestunud muusikavalik Vikerraadios ja laste ülemeelik jutuvadin. No tõesti, kuidas saaks õnnelikum olla. Tundub, et on aeg hakata piparkookide poole vaatama.

Ja meil kolivad uued naabrid ;) Kes mäletab, siis aasta tagasi kirjutasin meie naaberkrundile tulevast päikesepargist. Hiljutiste uudiste valguses rääkisid kõik ümberringi, et nüüd niikuinii neid päikesepaneele siia ei panda, pole ju mõtet, ei tasu ära. Tõtt öelda, ei saa ma suurt aru, mismoodi see ära ei tasu või just tasub (ja Rando on üritanud mulle korduvalt seda selgeks teha), lihtsalt ei võta mu mõistus seda elektri edasi ja tagasi müümist. Aga vot võtke näpust, terve eelmise nädala käis tuult trotsides tõhus töö. Suure toa aknast paistab jupike karkassirivist, kuhu siis need paneelid peale pannakse. Olgem ausad, mõeldes alternatiividele on see päris ok lahendus, vist? Mõtlen praegu ainult, et huvitav, kas nad meile päikest siia peegeldama ei hakka?

Kasvuhoonet üritan ka kokku tõmmata. Jäänud on veel mõnedki tomatid, aga suure tõenäosusega nad lõpuni ikkagi ei valmi. Mis seal ikka. Järgmiseks aastaks tean nii mõnedki taimed vähem istutada, selle esimese aasta saagiga saab küll rohkemgi kui rahule jääda. Õuetöödest on nüüd veel jäänud lehtede riisumine, mis peab veel mõned nädalad ootama, kuna valdav osa lehti on alles puudel. Õnneks. Jõuan siis ehk natuke toas koristada neid asju, mida terve suve läbi mõtlesin, et vihmase ilma korral teen. Ei sadanud ju! Ja ilm oli kogu aeg nii ilus.

Vot see lugu ei lähe küll kuidagipidi kokku sügisvärvide ja kõige õndsaga, mis hetkel ümbritsemas on. Küll aga on igal sügisel mul see lugu nostalgiliselt meenutamas kümne aasta tagust aega. Seda ja mõnda teist Hot Chipi lugu kuulasin mina siis, kui Rando kassi mulle säärde ässitas :D Ehk siis see lugu on puhas sünteetika oma ehedaimal kujul.