Aiamaa osas meil erilisi täiendusi edaspidi tulemas ei olegi, vist (väga kindlalt ei julge väita, sest kes teab, mis hullud mõtted mul pikal pimedal talvel siin Sofikesega võivad pähe tulla). Ma unistan veel astelpajupõõsastest ja äkki ka pirnipuust, aga need on üldises plaanis nii väikesed muutused, et suuremat süvenemist enne kevadet ei küsi. Ilmselt tahaksin iluaiaga tegeleda tõsisemalt, aga see nõuab pisut rohkem läbimõtlemist, et näis, kas ma kohe uuel aastal oskan selle kõik ette võtta.
Majaga seest ja väljast on jätkuvalt nii, et kohti kuhu joosta ja esimeses järjekorras tähelepanu nõudvaid töid, on rohkem kui tegijaid. Aga eks nendest täpsemalt siis edaspidi.
Selle aasta esimene ja Johanna päris esimene lasteaiapäev. Täitsa sügis juba.
Ka sel aastal on nii, et Rando teine osa puhkusest on septembri alguses. Seda ennekõike seepärast, et Johanna alustab oma lasteaiateed ja Rando harjutab teda selle elumuutusega, sest issidest pidavat olema hommikuti kergem lahti lasta. Eks ta võib nii olla küll. Samas meie issil on endal keeruline lahti lasta. Ja ma mõtlen seda kõige paremal võimalikul moel. :) Issil endal on raske. Johannal natuke ikka ka, aga see ju kõik arusaadav. Seetõttu oleme näiliselt kogu aeg kodus ja toimetamas, samas kogu aeg valvel kedagi päästma minema.
Aga nüüd ongi see viimane-viimane hetk, et uus küttesüsteem toimima panna. Rando on katlaruumi ja süsteemiga tegelenud, pooleldi vägisi, sest üks (loe: mina) jonnib kodus kogu aeg, et külm on ja tahaks juba kütta. Eks me siis vahepeal neid eelmise aasta võimalusi rakendamegi, aga ma kardan nii väga jätta seda uut süsteemi venima. Ei jaksaks küll kogu lastemajanduse kõrvalt veel katlakütmist ka harrastada. Või noh, katlakütmist just jaksaks, kõiki teisi ahjusid ei jaksa. Igatahes, on Rando pidanud palju mõtlema, muudkui käib ringi toas ja õues ja pööningul ja mõtleb. Kui ei teaks, siis arvaks, et lööb lulli. Nii et veab torusid katlast akupaaki ja pööningule ja pööningult alla jälle, seejuures omaette kõige targema inimesega nõu pidades. Ühesõnaga nüüd tuleb nii palju sellist tegevust, mida ma siia eraldi kirja panema ei hakka. Esiteks ma ei jaga seda biiti niiväga, et midagigi mõistlikku võiks kirjutada ja teiseks ei annaks see kellelegi suurt midagi. Kogu see tegevus peaks aga asjade edukal sooritamisel lõppema katla kütmise ja tubade soojenemisega. Ma usun, et see nii ka on. Iseasi muidugi...millal.
Lihtsalt pilte toimuvast, ei mingit kronoloogilist järjekorda, ei mingeid selgitusi.
Palju jubinaid kastis
See on päris esimene kord katlasse tuld teha. Nagu näha, siis suits väljub õigest kohast. Sellel hetkel ei olnud ühendatud akupaaki ega radikaid, lihtsalt katsetus :)
Lisaks vean mina puid kuuri. Need on üle suve seisnud ja kuivanud, mõtlesime, et nüüd oleks aeg hakata neid sisse vedama. Riidad on küll märkimisväärselt madalamaks kuivanud ja puud palju kergemad tassida. Küll aga hakkan ma kahtlema põhjuses, miks kevadine ladumine riitade osalise kokkukukkumisega lõppes. Kui ma siis arvasin, et põhjus oli vales toestuses ja maapinna vajumises, siis nüüd oma koormakomplekteerimisoskust vaadates tekib kahtlus, et äkki ma hoopis ise ikka ladusin vigaselt. Üle ühe koorma mul mõni halg jälle maha kukub, kohe väga naljakas on vahepeal. Muuseas, see 20 eurone käsikäru on osutunud sellel esimesel aastal siin äraütlemata oluliseks vahendiks.
Rando lõpetas ära ka terrassi küljed. See oli eelduseks, et mina saaksin oma "haljastamisega" algust teha :)
Siin paremal pool küljel olid veel mingid põõsad. Nüüd tundub väga lage, samas eelnevad põõsad olid niivõrd tundmatud ja kasvanud vana terrassi järgi, lisaks veel on kask seal kohal. Kõik need asjaolud sundisid mind vanast täielikult loobuma ja mõtlema päris uue lahenduse peale. Ehk edaspidi on seal ka roosid. Ehk saab hea
Loomulikult tegeleme me ohtralt tomatite ja kurkide söömisega. Kurke jääb nüüd vähemaks, aga tomateid sööme ilmselt jõuludeni. Mis ei ole üldse halb variant tegelikult. Igatahes proovisin ka teha kodus ketšupit, võtsin retsepti sellelt lingilt. Välja tuli..... imehea. Mässamist jagub, protsessist väljuv kogus ei ole ka teab, mis suur, aga maitse on nii hea. Kui tegemise ajal proovisin ja mõtlesin, et pole päris õige, siis Rando märkas väga tabavalt, et tegelikult SEE ongi õige, tehase omal puudub iseloom ;) Kuna meil toorainet ikka on, siis teen mõned korrad kindlasti veel. Esimese portsu lõpp hakkab kiirelt lähenema. PS: muidu me ketšupit isegi väga palju ei tarbi :)
Veel on tomateid tulemas ka. Iseasi muidugi, palju neist valmida veel jõuavad.
Kodune ketšup.
Üks asi, mida ma järgnevatel aastatel tahan õppida, on oma aiasaaduste maksimaalne ära kasutamine. Ehk seni oleme menüüle lähenedes mõelnud, mille järgi isutab või mida pole ammu teinud või olgem ausad (lastega peres), mis oleks mõistlik süüa ;) Aga sel aastal tabasin end korduvalt kirumas, et miks ma ei võtnud aluseks toidukordade planeerimisel oma aiast saadavat. Siis jääb ära ka see, et kas on mõistlik, sest mis siis veel oleks mõistlikum kui oma porgand, peet ja kartul. Ahjaa, kolm kõrvitsat on ka ootel veel. Neidki saab sisse teha ja välja teha ja mis kõik veel. Sofi igatahes saab oma esimese ampsu millalgi tulevikus kodust kraami.
Viimase märkuse panen veel, et meil oli vahepeal ka üks suuremat sorti kräu (meie mõistes). St Rando ja Eliisabet vananesid taas. Tegime ka hoolega pilte. Need ja ka mõned varasemad, mis olid veel arvutisse laadimata, on hetkel lõksus ühel kurjal mälukaardil, mida Rando ei ole suutnud lahti muukida. Esimene it-abiline Tartus pole ka jagu saanud. Mõtleme edasi, väga kurb hakkab, kui mõtlen, et need pildid ongi läinud. Samas on Rando tõsine mägi-aivar, see mulle hetkel lootust annab ja masendusse langemast takistab. Küllap ta leiab kellegi, kes meile abiks saab olla.
Kuidagi on läinud nii, et pärast suuremaid ja rahvarohkemaid üritusi tahame me metsa minna. Õnneks siinkandis selleks võimalusi jagub ja nii me siis käime seal aeg-ajalt akusid laadimas.
Sofi sai ka vanemaks. Nüüd juba kolm
Sel moel olime riietatud, kui taasiseseisvumispäeval sai kontserdile minek ette võetud.
