Toimetused aias

Epp Petrone kirjutas ühes oma raamatus (Elust kirju), et Jaapanis on tehtud mingi uurimus, kus selgus, et kui inimese nahk puutub kokku mullaga, siis toimub kehas mingite õnnehormoonide eritumine. Ma loomulikult ei kontrollinud järgi seda teadusartiklit, aga ainult enda põhjal võin küll öelda, et see on õige. Ja isegi ei pea kättpidi mullas olema, piisab kui saab kaevata või riisuda vms.  See Juhani Puukooli moto, et istutades oled õnnelik, peab mu puhul küll paika. Ehk on see minu puhul nii pika talve ja tohutu tahtmise pärast, mis mõne aasta möödudes raugeb, aga .... lihtsalt nii hea on praegu. Ja nii lahe on näha, et see, mis teeme, annab tulemust ka, esiti küll üsna aeglaselt, aga samas me oma otsiva silmaga näeme isegi seda pisukest muutust me õues. Täna just vaatasin, et maja ümber on nii palju kuldkollaseid võililli, samas mõned nädalad tagasi käisin ju alles otsimas esimesi paiselehe õisi. Lisaks on nii äge avastada, missuguseid lilli on siin maja ümber istutatud, mida me eelmisel sügisel kuidagi näha ei saanud. Eks üht-teist tahaks nüüd juurde panna või muuta, aga tegelikult on päris vahvaid asju. Ja aeda on kunagi kujundanud keegi üsna teadja inimene. Või vähemalt jääb minule kui võrdlemisi tagasihoidlike teadmistega inimesele säärane mulje.

Nagu kõik on märganud, siis kevad tuli kiirelt ja ootamatu kuumaga. Ei ole küll selline tunne, et kalendrist vaataks vastu alles maikuu keskpaik. Vaesed lapsed, kes peavad veel umbes kuu aega koolis käima. Aga no mis ma ikka kurdan, võib olla jääb praegune kuumus selle aasta ainsaks suveks ning kui vaja, siis kuumuse eest saame tuppa peitu pugeda. Me jätkuvalt hoiame aknaid lahti, et saaks tuba soojemaks :D okei, tegelikult meil külm ei ole, täitsa paras on. Aga ega toatemperatuur väga kuumaks akna avamisest ei lähe ju ka.

Oleme tegelenud jätkuvalt kasvuhoonega. Eile õhtuks sai see siis põhimõtteliselt valmis. Ütlen nii, sest taimed sain sinna ära viia harjuma õueõhuga, aga üht-teist on ikka vaja veel teha. Mõned liistud on puudu veel ja põrandale on vaja multši panna, aga vähemalt ei veni taimed enam toas ja saavad kosuma. Siinkohal jäljendan ämma, kes mässis taimed loori sisse kasvuhoones. Temal on see töö muidugi ammu juba tehtud, aga jõudsin ka järele. Eks vaatab, kuidas ma neid nüüd istutada saan. Lugesin, et paprikat peaks istutama üldse alles siis kui esimene õis või isegi vili on küljes, huvitav, kas peaksin siis neid lihtsalt nii kaua istutamata hoidma kasvuhoones?

Rando silub pinda, et oleks parem geotekstiili laiali laotada. 

Ei saa ühtegi liigutust ilma valvuriteta teha ;)

Veame mulda

Liistud, mida õlitasin.

Taaskord, valvur :D seekord vägagi leidlik lähenemine istumisvõimalustele. Kes ütles, et aiamööblit vaja on?

Nüüd "varjab" kasvuhoone me vaadet. Esialgu on see meie jaoks ise üks imeline vaade.

Praegu lasen neil natuke olla, et näha, kuis neile uus olukord meeldib. Ega hetkel ei jaksa muidugi istutada ka. Aga selleks, et saaks kasvuhoonet üldse teha, pidime ju mulda ostma. Ei osanud küll MAALE kolides ette kujutada, et aiapidamiseks on vaja muld ka kaasa võtta. Igatahes võtsime koorma mulda, saime sellest kasvuhoone ja natuke aiamaa lapikesele ka (et täita seda auku, kust ma ilma naljata tonnide viisi kive välja kaevasin), pisut jääb veel ootele, sest mul on üks maitsetaimepeenar mõtteis ning ilmselt pisut sellest läheb veel täiteks kõikvõimalikesse kohtadesse.

Vihmavee kogumiseks saime Kunnalt mingit plekki ka, mis ei olegi vist tegelikult renniks mõeldud, aga Randol on plaan seda just sel eesmärgil rakendada. Seega on põhimõtteliselt olemas vajalikud vahendid, et vihmavett koguda, nüüd on vaja ainult tööd teha. Üllatus, eks? ;)  Ainuke, mida meil ei ole, on vihm. Mulle hakkab tunduma, et seal, kus me elame, ei saja (just siis kui vaja on). St täna peaks olema see päev, kus igal pool on vihm ja äike ja pärast läheb jälle ilusaks. Aga meil ei ole isegi ühte tilka tulnud. Mellistes elades oli sama lugu, mõned sajad meetrid eemal sadas ja me pidime aiamaale ikka kanistritega järvest vett tassima. Siin kahjuks ei ole kuskil seesugust järve, kust saaks vett vedada.

Vahepeal muidugi on Rando jõudnud juba kaks korda muru niita. Esimene kord oli selline sümboolne ülesõit, sest igal pool ju ei olnud rohi veel ühtlaselt kõrgeks kasvanud, samas mõnes kohas tahtis Nannal põlvini kasvada juba. Kõikvõimalikud peenra-, maja-,põõsaste ääred tahavad küll trimmerit või käsiniidukit näha, aga ehk jõuab sellega nüüd täna õhtul tegeleda. Ma ei saanud oma kasvuhoone valmimist sekunditki trimmerdamise arvelt lasta edasi lükata. Vaene Rando, peab mu kapriisidega toime tulema. Nüüd mõtlengi, et olgu tänatud see, kes iganes meid joonel hoidis ja ikka murutraktori sundis ostma. Ilmselt olekski käsiniidukiga igast nädalast umbes pool töövaba aega niitmisele kulunud. Eks ma edaspidi saan käsiniidukiga Randot toetada ka, siis ehk jõuab ühe õhtuga kõik tehtud. Samas ei kasva muru suve edenedes enam nii kiirelt ju ka. Aga isegi lapsed ütlesid õhtul magama minnes, et lahtisest aknast oli tuppa tulnud nii hea muru lõhn. Mõnuuuššššš :)

Me õites kirsipuu

Eile õhtul tulid meile ära veel ka tellitud kasepinnud. Kuna sellel talvel varutud puudega lõpuni välja ei tulnud, siis mõtlesime, et ei raatsi jämedaid katla jaoks mõeldud puid sauna kütmisele kulutada. Seepärast saigi võetud pinnud, millega siis peamiselt seda kütta. Need muidugi on ka kolmemeetrised, mis tähendab automaatselt lõikamist, ilmselt küll mitte lõhkumist, lisaks ladumist. Viimane meeldib mulle ju väga ;) Eelmisest ladumisest ongi juba kuu aega möödas, et ongi paras aeg jälle see töö ette võtta.

Väheke olmest ka. Autovahetus sai ka meil toimuma. Nüüd sõidame ringi sellise tranduletiga. Esialgu oleme küll rahul. Peamine tingimus sai suurema mahutavuse näol täidetud ja muidu oleme ise küll rahul. 

Ahvike

Täiendasin maasikamaad. Ei maksa muretseda, pärast pildi tegemist istutasin ikka taimed ka juurde :)

Esimesed rabarberid

Kirjanduse sõbrad

Eliisabet palus, et ma temast pilti teeks

Me ülitubli issi käis lastega jooksmas ka. Mõlemad olid väga tublid ja said oma ringiga edukalt hakkama. Nanna kihutas 400m.

Siibal oli juba 850m ring.

See võttis ta päris läbi (Randost ma ei räägigi, tema jooksis selle kuumaga mõlema lapsega nende ringid ju kaasa). Aga uhked oleme küll, väga lahe üritus ja lapsed said oma kauaoodatud limonaadid ka :D 

Kui tahaks suvel hernest süüa, siis tuleb selleks natuke enne vaeva näha. 

Tõime head lõhna tuppa. Minu jaoks on see kõige õigem kevade lõhn, kui ehk toomingas välja jätta. Üliväga tahaks nartsisse, nooo ikka palju, suure-suure kimbuga, aga mul siin ei kasva neid nii palju, et raatsiks korjata. Ja linnas olles ei satu peale, et läheks tädikeste käest ostma.