2017 on läbi

Aasta lõpus on kombeks ikka ju teha kokkuvõtteid. Tean-tean, ma ei sära selle sõnavõtuga. Ja ega ma vist ei plaanigi mingit meeletut kokkuvõtvat postitust teha. Sest noh, kui aus olla, siis meie aasta tähtsündmus pani alguse sellele blogile, kõik eelnev oli sissejuhatus.
Viimasest postitusest on palju vett merre voolanud. Vahepeal olid jõulupühad ja kõik sellega kaasnev möll, mistõttu polnud nii palju  mahti, et internetiavarustesse sattuda. Uskumatult, ma ei laadinud oma telefoni ka mitu päeva ;)
Jõuluvana(d) olid sel aastal usinad, tõid lastele igale poole kommipakke, mõtlesin õudusega, kes need kõik ära sööb. Aga asjata muretsesin, Rando sööb :D No ja lapsed ikka ka, Johanna sai oma esimesed suhkrulaksu lööbed ka kätte. Rando rahustas, et jõulud ju, see käib asjaga kaasas, meenutas ta enda lapsepõlve.
Käisime ka Eliisabeti eelmise lasteaiarühma traditsioonilisel jõuluretkel metsa loomadele süüa viimas. Ootsupäraselt oli seal väga tore :) ja jällegi - kommid.

Jõuluvanasse suhtutakse siiski väga suure umbusuga. Nende piltide eest tänud Kristelile :)  

Kommid oli ka ühendavaks märksõnaks Johanna kodulaste jõulupeol ja Eliisabeti lasteaia jõulupeol ja Rando asutuse jõulupakil. Aga kas keegi on märganud, et Rando nüüd meeletult kosunud nendest kommidest oleks? Vastan ise: EI.

"Jõulu andis Nanna kommi!"

Perekondlikud jõulud algasid Rando vahmiili koondumisega Peetrisse Reimo juurde ja lõppesid meeletu söömisorgiaga, kui minu pere tee Kadrile üles leidis. Seekord oli kahe kohtumise ühendavaks lüliks kadunud poegade naasmine isamaale. Ehk Rando õe pere leidis tee Soomest koju ja minu venna nihverdas korraks ennast Sloveeniast käima. Ja kui ma ütlen nihverdas, siis ma mõtlen sõitis öid-päevi läbi Euroopa jälle koju. Reunited and it feels so good! :)

Jõuluvana tegi sellel aastal trikke. Lasi uksekella ja siis tõttas ise järgmiste laste juurde. Vähemasti ei unustanud kingitusi jätta. No ja päkapikk-Eliisabet oli oma ameti üle väga õnnelik :) 

Meie perest sai sellel aastal nii kauni jõulupildi.

Lisaks muudele traditsioonidele, sai sel aastal alustatud uut. Jõuluplank :D Ma ei tea, kas teised ka selle kestvuses nii kindlad on, aga seni kuni jõuan peale käia, peaks üks täiskõhuga plank ikka jõulude juurde käima. Või mis?

Kasevõsud ja co

Ja nüüd siis tuleb taas koht, kus ma pean oma sõnu sööma. Lubasin eelmises postituses, et jõulude ajal looduses niikuinii nii ilus ja lumine ei ole, kui eelmist postitust kirjutades. Aga, ma eksisin. Meil oli ikka üsna mõnusalt lund (maa valge) ja koguni 6 kraadi külma. No ja kui see ei ole viimaseid aastaid arvestades talve võlumaa, siis ma ei tea, mis on.

Mõtlesime ise ka loomadele süüa viia

Kui nüüd rääkida, mis me maja juures oleme teinud, siis ei pea vist väga mitu korda arvama. Peale projekti jaoks paberite kokku otsimise suurt muud ei jõudnud. Nüüd ootamegi, kuna Elvi saab oma osa tehtud, et siis küttesüsteemi projekti tellimus sellest lähtuvalt sisse anda. Kui aasta lõpp ühelt poolt eeldab vaikimisi mingite kokkuvõtete tegemist, siis samamoodi eeldab see ka mingite plaanide või lubaduste tegemist uueks aastaks. Ja kes oleks parem planeerija kui mina? Natuke hirmus hakkab juba, kuidas ma kõike korraldama pean. Aga see selleks, Rando toob mind maa peale tagasi. Ma pettun korraks ja siis olen ka inimene ja saan aru, et vist ei jõua jah kõike. Jälle peab vist selle Leika soovitatud tehnika käiku laskma, et kirjutada kõik plaanid üles ja sealt siis hakata prioriteete seadma. Igatahes mõtteid on palju, usun, et nii mõnegagi neist jõuame ka tegudeni, aga nendest siis edaspidi täpsemalt.

Meil on nüüd selle "õige" kõlaga tuulekell. 

Ja postkasti ei saja ka enam lund sisse :) 

Vana-aasta viimast päeva ei saanud selle blogivõlaga alustada. Nüüd, kui see on kustutatud, saab hakata koristama ja õhtuks vaaritama. Sel aastal ei jaksagi midagi suurejoonelist ette võtta. Kõhud kõigil jõuludest veel täis. Küll aga tegin juba ära minu ema traditsioonilise vanaaastaõhtu magustoidu (võib olla on see nii ka teistes peredes, mina ise mäletan seda küll ainult selleks puhuks tehtuna) - tarretis vahukoorega. (Hullult pidin kokkama, eks! ;) )

Rando ei satu sellest tootest tavaliselt vaimustusse, aga traditsioone peab au sees hoidma. Ja äkki tekib meie lastel ka mingeid lapsepõlvemälestusi nii. Kui jõululaupäevaks liha ja odrakaraskit küpsetasin ning lapsed õuest tuppa tulid, siis kõik õhkasid, kui hea lõhn, mis sa süüa teed. See oli üks nendest hetkedest, mis lastele ilmselt jõule meenutama jääb. Teate küll, igal inimesel on oma kummalised kiiksud, mis noorusaegu meenutades välja tulevad. Minule meenub lapsepõlvest ema hommikumantli lõhn, aga see on ehk mõnel teisel ajal teemakohasem mõttearendus.

Sloveenia-jõuluvana toodud kiisu vaatab nüüd hoolega, et lapsed ikka korralikult kõhud täis sööks. 

Rahvusarhiivi külastus

Tänase postituse sisule andis ajendi eilne külaline Kadrile. Meil käis see tore tädi Põltsamaalt, kes peaks tegema majale projekti arhitektuurse osa, et saaksime keskkütteprojekti sellest lähtuvalt tellida. Ta tuli meile ja küsis, mis soovime. Kui ütlesin, et meil on vaja seda ja seda, hakkas ta hästi teadjalt (mida ta kahtlemata ongi) rääkima kõiksugustest tuletõkkesektsioonidest ja kes-teab-millest-kõik-veel. See rahustas mind, et oleme õigel teel ja see inimene saab meid aidata. Aga ainult korraks, sest kui ta küsis, mis paberid meil maja kohta on ja kuulis, et mitte mingisuguseid peale hindamisakti, ütles ta sõnad, mis tegelikult kauaks kummitama jäävad: ilma paberiteta maja ostes, ostad sa maja, millel sisuliselt on üks sein puudu.

Eellooks võib siin nii palju rääkida, et eelmised omanikud lubasid suure suuga, et kõik vajalikud paberid on vallas olemas. Sealt nüüd hiljem aru pärides selgus, et siiski ei ole. Ja mitte midagi ei ole. Mis lõi tegelikult kõhu alt ikka üsna õõnsaks (minul vähemalt, Rando suhtub kõigesse sellesse väga külma närviga - mõelda, mis oleks, kui me siin mõlemad närvitseks). 

Igatahes tegi Elvi siin mõned mõõtmised, mis vajalikuks pidas ja palus meil talle saata maja plaanid ja mõned soovitud projekti koostamiseks vajalikud materjalid veel. Saamaks neid nimetatud plaane, soovitas ta uurida Rahvusarhiivist, mida ma siis käte ja südame värisedes Johanna eilse väga põgusa lõunaune ajal tegema hakkasingi. Aga no ei leidnud ma Internetiotsingutega sealsetest andmebaasidest midagi. Mõtlesin siin paanitsedes ja kätega vererõhurohu järgi kobades, et kuidas siis saab. Kas neid materjale tõesti ei olegi? Kas on, aga ma ei oska otsida? Kas siis, kui küsin arhiivist abi, kas nad oskavad aidata (kui nt juhtub, et talu nimi ei ole läbivalt sama olnud)? Mis nüüd saaaaabbbb???????  Kes minu iseloomuga lähemalt kursis, siis teab, et kroonilise ülemõtlejana on seesugune käitumine väga tavaline mu puhul. Loomulikult ühendusin oma paanikas jälle Randoga (vaeseke, kui lihtne oleks ta elu, kui ma ta kõrval ei tõmbleks ;) ) Tema jällegi maru rahulikult, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Õhtul Eliisabetile lasteaeda järele minnes, ütles ta õpetaja ühe teise kõnealuse teema juures minu jaoks nii märgilised sõnad, et kui üks uks pannakse kinni, siis kuskil tehakse teine lahti. Ma oma esoteerikavaimustuses sain piisavalt rahu, et Rando õhtune kojutulek ära oodata medikamente tarvitamata. 

Küll aga saatis Rando vahepeal arvhiivi infopäringu, mis täna hommikuks sai positiivse vastuse. Mul jälle vererõhk tõusis, aga seekord rõõmust. Nii me siis Nannaga seiklesime ja avastasime elamise täiesti uusi dimensioone arhiivis. Vahemärkuseks tuleb tunnistada, et ega ma ise ei oleks küll osanud neid pabereid andmebaasidest üles leida. Materjale on aastatest 1989-1995 (mina otsisin materjale sajandi algusaastatest) ja talu nimi oligi hoopis Mardi (mis nüüd meil abihoone all oleva kinnistu nimi) ning minu otsitav ei kajastunud kuidagi leitud arhivaali nimes. Seega tänatud olgu kõik väed ja võimud, et Rando meil ikka mõistlik on ja abi küsis. Siinkohal tuleb jälle meelde tuletada elu motot: RÄÄGI INIMESTEGA!!! See viib edasi, ei maksa unustada. Peaks vist külmkapi peale kirjutama selle :) 

Aga mis ma siis seal arhiivis leidsin. Väga detailselt vist siin kirjutama ei hakkagi praegu, küll aga põnevamad leiud. Eelmised omanikud rääkisid, et maja ehitusaasta oli umbestäpselt pandud paberitesse kirja 1938. Nüüd ma oma tarkusega lugesin välja, et kasutusele võeti juba 1900. Tädi Urve oli maja nähes kohe arvanud, et ikka varem kui pakutud 1938 ja näed, tal oli õigus. Soovitus talle: paku teenust, silm on hea ;) Talumaad on olnud u 40 hektari!!!! suurused ja nagu juba öeldud, siis Mardi nime all. Majal on olnud veelgi juurdeehitisi (jah, see on olnud veel suurem), aga minu loogika luges joonisest välja, et koguni neli korterit/peret/sissepääsu on siin olnud mingil ajal. Vot sellest ma nüüd aru ei saa, mis ajal see nii on olnud, kas nendel aastatel kui see paber on tehtud või siis mingil varasemal ajal. Nüüd igatahes on kõik jälle teisiti ja ma ei tea mitmendat korda meie poolt ümber tegemisel. Kokkuvõtvalt siis, et leidsime ikka mingeid pabereid, nii et päris ilma seinata see maja ei ole. Hea, et saame Elvile midagi ikka anda, ehk ei pea ta päris nullist alustama. Ehkki ma ei ole tegelikult enne kindel, et nendest paberitest ka piisab, kui me lõpuks saame kätte selle tellitud projekti. Aga eks me üritame nüüd siin tasakesi seda poolikut seina lõpuni ehitama hakata, alustades siis sellest katlasüsteemi ja-ruumi projektist. 

Olmest rääkides, kui me oma kõhuviiruse saime eelmise nädala keskpaigas seljatatud, siis tõusis päevakorda naaberkrundi teema. Ühel hommikul avastasime sealt kopa, mis jõuliselt sealset küngastikku silus. Õnneks saime vallast infot, et veel mingeid siduvaid projekte pole esitatud, kuid eeldatavasti võivad sinna tulla päikesepaneelid. Loodame, et läheb nii, sest kui googeldades leidsin, et tegemist on tootmismaaga, mis minu silmis tähendas automaatselt suuri ja silmapiiri varjutavaid kast-tüüpi tootmishooneid ja ööpäev läbi kõlavat müra, suutsin jälle ööune mõneks ajaks ära ajada. Aga kui uni juba tulema hakkas, siis keeras Nannake ennast öösel unesegasena voodist välja ja nii õnnetult, et põrutas ära oma rangluu. See tähendas jälle magamata öid/päevi ja veelgi kurvemalt  kannatavat last. Olgugi, et alguses oli mul lapse valu vaadates raske uskuda, et miskit katki ei ole, siis nüüdseks toimetab ta juba täitsa tublisti ja varsti saab korda. Ja äkki, mingi jumaliku jõu sekkumisena saab siis kasvõi ainult paar korraliku ööd magada. Siis jaksab jälle ;)

Jah, me tõime kuuse tuppa. St Rando tõi. Sest Nanna oli nii õnnetu oma käega ja mõtlesime, et see võiks tuju paremaks teha. 

Ja tegigi. Johanna tundis kohe ise, et võiks ikka püsti tõusta ja uurima tulla. 

Jõulukuu

Nüüd saab täitsa ametlikult  jõululaule kuulata. St enam ei vaadata imelikult, kui ka kodus juutuubist jõululaulud välja otsid. No ja kui juurde arvata see arusaamatult paks ja juba mitmendat päeva püsiv lumevaip, siis võiks teha siinkohal ettepaneku jõulud ära tähistada. Raudselt päris jõuludel loodus nii ilus ei ole.

Mul on nii kahju, et seda lumetaevast pildile nii hästi ei saa nagu seda laivis võib näha. Teate küll, hoopis teistmoodi hall taevas. Ja see lõhn

Nagu oligi arvata, siis on juba praegu jõulude ja kõivkvõimalike toimetustega nii palju tegemist, et kodus muud ei jõuagi, kui ainult puid tuppa tassida ja neid siis kütta. Hygget need kaminad ja tuled tekitavad küll kamaluga (ja ei pea teliatv-d kasutama), aga nt kui tahate külla tulla, siis andke paar päeva ette teada, muidu ei jõua ma koristada :) Samas võib üsna suure kindlusega väita, et kui plaane on palju ja käes on aasta üks (olgem ausad) ilusam ja kahjuks ka kiirem aeg, siis ikka tulevad tõved. Nii ka siis meil, seni on kõhuviirusest puutumata vaid Rando. Kolm ööd ja sellest ka päeva on suhteliselt vahele jäänud. Täna hommikul leppisime kokku, et nüüd aitab. Näis kas pakt ka peab. Aga äkki saab vähemalt enne jõule nüüd ära põetud, et siis pärast ikka kõike nautida. Nii-nii, selle jutu peale ei taha keegi meile külla tulla ;) nii et ma ei peagi koristama. Ehkki nüüd läheb see palju ladusamalt, mul nüüd see uus Kärcheri tolmuimeja. Ma ei tea küll, miks ma seni olen sõrgu vastu ajanud, et see osta. Kõik põrandalaudade vahed saavad nii hästi puhtaks. Sellest ma ei räägigi, et ka teiste tubade puhastamine on palju kergem, kuna masin on ümmarguse läbimõõduga, siis ei jää kuskile nurkade taha kinni ja pöörleb täpselt nii nagu mina tahan. Jah, ma saan aru, et see tundub nii väike asi (ja ega ma selle pärast seda ei oleks ostnud ka), aga nüüd kui ma saan seda hüve kasutada, siis on ikka ootamatult meeldiv.  Kohe kahju, et ma mingit reklaamitegemise tasu selle eest siin ei saa praegu :D Tõesõna, nüüd oma kirjutatut lugedes, tekib küsimus, miks ma iga päev ei korista???

Tegime esimesel advendil piparkooke ka. Mul oli tehtud kaks erinevat tainast, esimest korda proovisin apelsinilisandiga tainast teha. Väga head tulid. Ja meil on kombeks ka kohe terve suur ports ära küpsetada, sest leida aega, mil seda tööd uuesti ette võtta on ikka jube keeruline. Või siis olen ma liiga laisk, mulle meeldib teha koos Randoga, sest isegi kui ma siis lõpuks üksi neid piparkooke küpsetan, on keegi lastele (ja mulle) seltsi. Nii me siis teeme alati koos ja kohe palju. Kaalusin ära, et meil oli kokku u 4,5 kg tainast. Usun, et saame jõuludeni küll hakkama :) 

 Lastel on sellised päkapikusussid. Vanaema ja minu ühistöö

Ühel õhtul harjutasid lapsed kelgutamist. Väljas siis lund ei olnud. Hommikuks aga juba tuli ja nii palju, et oligi põhjust kelgud välja tuua. 

Metsaskäigul tõin kuuseoksi ja kodust võtsin männi omasid lisaks. Proovsin esimest korda ise pärga teha uksele. 

Välja tuli nii. Olen päris rahul. Eks saan uuel aastal ühtteist uut moodi proovida, aga olen esimese korra kohta rahul. Eha taimeseadering tuleb kasuks  ;) 

Rando pani selle valguskardina terrassile ära. 

Ja tuppa ka tulesid. Kuna siis veel, eks?

Ega midagi põhjapanevat mul nüüd majas tehtu kohta kirjutada ei olegi. Uuel nädalal peaks kõigi eelduste kohaselt tulema meile üks projekteerija(?), kes siis peaks mõõtma maja ära ja tegema selle projektis nõutava arhitektuurse osa. Kui nii läheb, siis saame uuel aastal hakata edasi mõtlema. Aga vastu jõule siin midagi korraldama hakata oleks üsna totter. Muidu on Kadri praegu väga ilus. Ma muidugi olen erapoolik ka. Ilmselt on igal pool ilus. Vot nüüd peaks metsa minema.

Ma muidu ei suuda üldse Sia muusikat kuulata, miskipärast ei sobi mulle, vaatamata sellele, et kõik kriitikud  nii vaimustuvad. Aga ükskord raadiost kuulsin ja jäi meelde. Tundub, et jõulud teevad kõik asjad paremaks. Tema jõuludeks välja antud plaat on üldse tore.