Niisama juttu

Käisime metsas. Ammu tahtsime lastega minna, mõtlesime, et kui kunagi tuleb lund, siis oleks ilus kindlasti. Aga seda vist jäämegi ootama. Jõledale ilmale vaatamata siiski läksime, sest kui kuu aja jooksul on üksainus hommikupoolik, mille saaks metsas veeta, siis paned lihtsalt kummiriided selga ja lähed. Õnneks seal ei olnud tuul kuigi tugev. Leidsime siinsamas lähedal (8km) ühe metsaonni ja lõkkeplatsi suurte puude keskel. Rando tegi lõket, ma sussutasin lastele lõkkeviinerit ja oli tegelikult ülimõnus kopsud metsaõhku täis tõmmata. Üleüldse peaksid need metsad olema vist üldjoontes need, kus käib Valdur Mikita mõtlemas (ma ise pole kursis, aga Rando väidab surmkindlalt, et Mikita käib Välgi metsades mõtlemas). No kui isegi ei käi, siis inspiratsiooni mõtlemiseks ja muuks saab nendest metsadest küll (sellisel juhul soovitaks käia ;) ). Ma ka olin nagu vana tädike, käisin ja kallistasin puid, rääkisin samblikuga ja imestasin oma rumala kunstkuuse soovi üle, kui PÄRIS suure kuuse okste lõhna jälle nuusutada sain. Mingi hetk olen mõelnud, et oleks ju vahva, kui nurgas oleks selline ameerikalikult kaunistatud, kaugelt üle võlli ehetega kuusk. Aga siis ei oleks ju seda lõhna. Aga lõhna peab saama :)

Siis hakkasime laste tuppa natuke mingit jõulumeeleolu tooma. Eriti kuna ilm on ju õues kes-teab-missugune ja Rando pidi olema terve laupäeva tööl, siis oli see täpselt paras toimetamine. Muidugi sellele eelnes maniakaalne koristamine, mis päädis uue tolmuimejaga, kuna Gerdakese närvid ei oleks enam kaua vastu pidanud pidevale liitrikaupa tolmuimeja-koti vahetusele (olgu öeldud, et korraks oli kodus ta-tahab-brandti-olukord, kus juppe ja sõimusõnu lendas, aga ma ei tahaks sellest väga detailselt kirjutada ;D ). Ma ei jõuaks liitrise tolmukoti mahtuvusega ühte korralikku tiirugi maja peal tehtud  (kui nii mõelda, siis me oleme vist päris mustad, samas on meil kaks mitte-hetkekski-ühe-koha-peal-püsivat last ning kass, kes rabeleb veelgi rohkem). Nüüd siis meil 17liitrine Kärcheri tolmuimeja, mida ammu oleme nillinud, aga seni pole ma närvihaige olnud. Aga tulles tagasi selle laste toa kaunistamise juurde, siis lõikasime täitsa tavalisest valgest paberist välja kuusekesi ja tähekesi ja panime need aknale, mis oma lihtsuses täiesti võrratud on. Ja nii lahedalt lapselikud. Koos nende toa lakke riputatud valguspallidega tekitab see minus tunde, mis oli kunagi jõulude ajal kunnal. Kui vanaemal toad soojaks olid köetud, lumememmekujulised jõulutuled seinale pandud ja ta nende valgel korrutustabelit mulle õpetas. Siis oli õues muidugi lund ka, aga kui ma rulood alla tõmban, siis võin selle juurde mõelda.

Kuna pühapäeval on juba esimene advent, siis üritame terrassile õuetuled nüüd nädala sees ära panna. Kuskilt tahaks leida veel mingi arvestatava advendiküünla jala. Ja ma ei mõtle neid erinevaid variatsioone kolmnurgast, mis poodidest leida võib. Tahaks miskitsugust elava tule värgindust. See aga peaks olema ohutu kasutada (mitte mingit sasipundart küünla ümber). Ma leidsin ühe väga laheda, minimalistliku ja täpselt sobiliku. Aga selle neljast klaasnõust üks oli katki. Ja paraku rohkem neid polnud. Huvitav, miks ma nii pikalt sellest küünlajalast jahun. Ilmselt seepärast, et olen ju tegelikult midagi sellist otsinud nii kaua, kuni Randoga koos oleme kodu mänginud, aga ideaalset pole leidnud. Nüüd nagu oli, aga katki.

Mul oli vahepeal sünnipäev ka. Need on kingid armsatelt sõpradelt. Praegu põletame seda õuna-kaneeli lõhnalist küünalt, aga üks unistuse-lõhnaline on veel ootel. Sobibki ju hästi jõuludeks :) 

Ühe asja peaks veel kirjutama. See on mind hakanud vaevama üha enam ja enam, mida rohkem meile antakse tagasisidet selle kohta, mis siin teinud oleme. Et küll me jõuame palju ja võtke hoogu maha (samas tullakse külla ja küsitakse, mis nüüd siis jälle teinud oleme :D). Aga praegu tahame me toimetada. Praegu me jaksame toimetada. See on natuke nagu see Lotte elufilosoofia, et ei saa veel magama minna, need ja need põnevad asjad on veel katsetamata. Ja kui me neid tänaseid asju hakkaks homme tegema, siis millal teeksime neid homseid asju (ma ei taha siia praegu seda vanasõna kirjutada, muidu kõlan ikka päris vanaemana). Me puhkame ju ikka ka, elu teeb niikuinii oma korrektuurid, aga kui on tahtmist, mis seni on kohati sunnitult vaka all hoitud, siis peaks ära kasutama. Ja ärge muretsege, kui me ei saa, siis üle varju ikka ei hüppa. Ja teine asi selle juures on see, et kogu me blogi ju kajastab seda, mis teeme Kadril. Kuna väga paljud asjad, mis me siin teeme, tähendavad suuremal või vähemal määral ehitustöid, siis teeb neid Rando. Ja siis võibki jääda mulje, et meil on siin üks kuri kubjas ja ülemsulane, kes ei jõua õhtul töölt tulles veel ülikondagi seljast saada, kui juba tööriistad kätte antakse. Ok, mõnel õhtul on Rando küll ülikonnaga söönud, aga riided saab ta ikka enne toimetusi ära vahetada ;). Nali-naljaks, utsitan Randot ikka aega maha võtma ja kui ei jaksa siis ei tee. Kui ta tegelikult tahaks igal õhtul töölt tulles diivanil lösutada, siis selle eest ma vastutust võtta ei saa, sest mulle väidab ta pidevalt, et nii hea on ennast liigutada ja midagi oma kätega ENDA PERE jaoks teha.

Diivanil lösutamine Kadri-style

Tegime lastega piparkoogitainast. Oleme suutnud siiani hoida end selle taigna äraküpsetamisest, aga pea see aeg ka kätte jõuab. 

Ühel öösel sadas meil natuke lund. Täpselt nii natuke oligi. Kõik meil seal terrassil. Johanna siis mõtles, et ujub natuke, sest kuidas laps ikka peaks teadma, mis lumega teha, kui seda nii harva näeb. 

Selle video panin ühe tagamõttega ka ;) aga arvake ise. Ma ei usu, et on olemas ema, kes seda videot vaadates kasvõi salaja pisaraid ei pühiks. 

Koristamismaania

Pikk paus on jäänud sisse. Esiteks pole olnud midagi kuigi olulist kirja panna. St me oleme koristanud  seda laga, mis tekkis tüdrukute toa remondiga ja mis vägagi märkamatult oli jõudnud igasse viimasessegi nurka me majas. Eelmise nädala tegelesin puhtalt (mustalt  ;) ) ainult koristamisega IGA PÄEV. Õudne, ma ütleks.

Ja kui ma siis järjekordselt koristasin ja endale kuulamiseks muusikat valisin, mõtlesin kuivõrd suur jõud on muusikal emotsioonide esile toomisel ja võimendamisel. Et kui ma olen rõõmus v õnnetu vms emotsioon, siis muusika toetab seda igal juhul. Ja et kuivõrd lihtsamalt läheb koristamine, kui seda saadab muusika, mille järgi on hea ennast õõtsutada. Täna näiteks võtsin tolmu ja ühel hetkel taipasin, et vahetunud on kaks lugu, st et mingi 7 min ikka möödunud  - ja nagu täiesti märkamatult. Oleks ma ilma muusikata koristanud, siis oleks võinud ilmselt seda tüütut tolmuvõtmise tööd tegema jäädagi. Tean, tean, ega ma ei leiuta jalgratas, see ju teada-tuntud tõde, et koristamise ajal peab muusikat kuulama. Ju mul siis ei ole praegu millestki enamast kirjutada. 

Nädalavahetusel olime lennus. Lapsed said rõõmustada vanaema-vanaisa juures olemise üle, ise käisime Vanemuises Comedy Estonia mingit etteastet vaatamas (mulle väga meeldis, julgen soovitada). Ja kuna pühapäeval oli isadepäev, siis läksime ka Rando isale külla. Seega saime ise olla, ei teinud midagi "olulist" ja hetkeks puhkust kõigest rahmeldamisest. Aga kohe karistati ära ka. Juba laupäeval teatris vaevlesin peavalus, mis siis aina suuremaks kasvas, lõppes sellega, et nii mõnedki valuvaigistid ja kolm päeva täiesti rivist väljas. Eriti hea on selline pealesurutud "puhkus" enne sünnipäeva, kus oleks vaja just veel koristada ja olla ülimalt asjalik. Aga õnneks täna juba elan..... ja koristan jälle :D 

Algselt pidi meile tulema reedel üks tore tädi Elvi, kes mõõdab ära maja ja teeb meile maja projekti selle osa, mis nõutakse keskkütteprojekti lisaks. Aga kuna ta ajad muutusid ja mul pea valutas ning me ei saanud teha korda seda katlaruumi õigeks ajaks, siis lükkus see edasi. Küll aga on meil nüüd tõesti üks Elvi Korjus, kes loodetavasti lähemate nädalate jooksul (eeldades, et me saame ruumi korda) jõuab maja mõõtma. Siis saame uuel aastal teisest firmast tellida keskkütteprojekti osa. See nii keeruline, aga vähemalt on sasipundar ikka hargnemas. Aaaa ja see Elvi, kes lahkesti oli valmis meile appi tulema on ka Põltsamaalt. On see Põltsamaa ikka ehtne ja hea küll ju! Vaata, kes/mis sealt kõik tulevad ;) 

Novot, ega mul seekord ei olegi muud kirjutada. Koristame ja koristame ja kui enam koristada ei jaksa, siis koristame jälle. Nüüd nädalavahetus läheb sünnipäeva nahka, seega ilmselt ei tule ka uuel nädalal mingit kuigi sisukat  postitust. Väike spoiler-alert siiski vihjeks, ootan meeletult jõule :D et kui miskit muud ei ole, siis hakkan sellest halama ;) 

Aga uue nädala teemasse läheb see lugu võib olla. Mulle hirmsasti meeldib käia kaubanduskeskustes ja kuulata seal muusikat, kui see juhtumisi ei tule mingist raadiokanalist. Ja kui ei tule, siis on üsna sageli sealne soundtrack ülimõnus. Nt see lugu mängis ükskord jõulude ajal H&M's. Kiirelt telefon välja ja saingi teada. Ja võin öelda, et üsna tihti kuuleb nii päris mõnusaid asju ;) Tegelikult ei olegi see jõululaul, aga kuna ma seda siis kuulsin, siis toob endaga selle nostalgia kaasa. 

Tüdrukute tuba

Viimasel nädalal tegelesime usinasti tüdrukute toa lõpetamisega. Nüüd sain lõpuks mina ka midagi teha. Pikka juttu siin tegelikult rääkida ei olegi, Rando lõpetas lihvimise ära, saime lõpuks värvida ja tapeeti panna. See viimistlemine oli tõeline kirss tordil. Nüüd sai näha, mismoodi kõik lõpuks välja hakkab nägema.

Eliisabet nii ootas, et ta saaks ka värvida. Natuke nad saidki, aga siis läks tuju üle :)

Niimoodi asjad vahel me värvisimegi. Need olid nii rasked ja suured, et ei saanudki neid kuidagi välja viia toast enne kui lõpuks oleks pidanud hakkama neid tagasi tooma. 

Me oleme selle tapeedi üle nii õnnelikud. See sai meie jaoks ülihea. Küll aga oli sellega see "tore" asi, et pärast igat paani tuli mustrisse ajamiseks 70cm ära lõigata ja lõpetades pidi hullult puslet lõikama, et lõpp saaks ka mustrisse. Aga mõtlesime, et kui juba siis juba. Tasus ära küll. 

See nüüd siis "pärast" pilt. Siit ei saagi eriti aru, mis muutunud on. Ega selles osas seintes peale värvi ja akendel peale üliilusate palede midagi muud ei muutunudki. Sein jäi ikka krohviga, ehkki Rando pani ühe kihi krohvi juurde.

Ma ei oleks kunagi uskunud, et viimistletud aknapaled võivad nii suurt rõõmu valmistada ja et see võib toale kohe nii-niii palju juurde anda. Meil on vaja akendele veel liistud (lisaks ka lae-ja põrandaliistud) ja aknalauad, siis saab selle toaga valmis. Tahaks loota, et miskit saame ikka aasta lõpuks tehtud. 

Siin nüüd me ilus tapeedisein. Siin pildil äkki ei tundugi nii imeline, aga tegelikkuses on. Peate lihtsalt külla tulema vaatama ;)

Aga sel nädalal saime kätte empsi soolaleivakingituse. Ja see kingitus tegi olemise kohe palju-palju rohkem majaomanikulikumaks. :) 

On ju uhke!!! Isadepäeval saame ära katsetada :) 

Novot. Kui me tüdrukute toa remonti olime teinud umbes paar päeva ja juba oli tolmust ja segadusest siiber, lubasime endale, et nüüd aasta lõpus võtame vaiksemalt ja ei alusta suuremaid projekte. Et küllap uuel aastal peame jälle alustama. Siis tuleb ju hakata tegelema katlasüsteemiga ja kevadeks ettevalmistused. Sellepärast jäävad edasised postitused äkki harvemaks? Samas kindlasti midagi ikka teeme, mängime kasvõi tola, et ilmselt ma seda blogi ikka ära ei unusta ka. Vaja ju plikade toa viimased asjad paika saada. Natuke on arenguid meil ka küttesüsteemi projekti koostamises, aga need veel sellised suulised kokkulepped, et kui midagi konkreetsemat tuleb, siis kindlasti räägin täpsemalt. Küll aga tähendab see, et me peame hakkama korrastama ruumi, kuhu katel tuleb. Et tegevust jagub, isegi kui me midagi eraldi ei alusta. 

Seni panen üles siis lõputult pilte kassist ja lastest. Meie Kassust ma eraldi vist polegi kirjutanud. Võtsime ta endale juba Mellistes, ehkki olime lubanud, et tuleb maja, seejärel alles kass. Siis aga hakkasime mõtlema, et loomadest on lastel lõbu ennekõike praegu, mistõttu võtsime kassi ära ja pärast saime ta endaga koos majja elama tuua. Ja Kassu on meil tõesti tore. Püüab hiiri, mängib ja magab, hoiab lapsi, ei tee neile liiga ja on üleüldse väga seltskondlik ja sõbralik. Samas on tal mingi kummaline teema õhuga, või siis hingamisega, ma ei teagi kumba. Igatahes meeldib talle käia magamas kohtades, kus minu (äkki) algeline loogika ütleb, et ei ole võimalik hingata. Näiteks Johanna voodis kahe tekikihi vahel või meie voodis päevateki all. Või remondi ajal käis ta plikade toas kile all magamas. Üldse igasugused katted on toredad sh vaipkatted. 

Ükskord suutis ta selle vaibanurga kuidagi topelt keerata ja siis seal vahel oli tal tore. Koridorivaiba alt olen teda ka leidnud ;) 

Aga et oleks ikka mõnus pilte vaadata, siis natuke muusikat ka :) Valdavalt tehakse muusikat ju mingist armuvalust. Mul ei ole seda praegu, aga lood on sellegipoolest mõnusad. Seda laulu kuulsin kunagi mingi miksi osana ja hakkas meeldima, väga meeldima. Ja siis kaks aastat tagasi minu sünnipäeva ajal otsustas Rando, et nüüd oleme küll piisavalt vanad, et võiks juba raadios üksteist tervitada :) Nii siis Raadio 2 hommikuprogrammis Indrek ja Madis mind tervitasidki. Ma juhtusin just autoga foori taga seisma, mis oli hea, sest korraks läksid silmad märjaks küll. Järelikult olingi piisavalt vana, et raadios võiks tervitada ;)