Käisin lumes :D naergem nüüd kõik.
Talvepuudest rääkides, siis sel aastal oleme küll raisanud need kütmise peale ära. Ok, no sooja on vaja, aga vist on suht levinud arusaam, et hetkel meil resideeruvate ilmadega on seda mõistlikum saada küll elektrist kui puude kütmisega. Aga enam ei ole paraku midagi teha. Eks järgmisel aastal oleme targemad ja kombineerime katlakütmist elektriküttega (õhksoojuspumpadega) ka rohkem.
Enne uue talve puude tulekut tegelesime kiirelt saunapuudega ehk Rando saagis kasepinnnud ja ma vedasin nad kuuri.
Ja siis tulid uue talve puud. Need ootavad nüüd inimese kätt.
Ühel kenal päeval märkasime meie kõrvalkrundil paiknevate päikesepaneelide juures jälle mingitsugust hirmuäratavat ehitustegevust. Hea küll, alguses oli see siiski korrastamistegevus, aga hirmuäratav oli sellegipoolest, mis nüüd siis saama hakkab. Tegelikult raalis Rando internetisügavustest välja, et pannakse ka sinna veel päikesepaneele. Kui seda krundi suurust ja mastaapi kaardilt vaadata, siis ongi pisut hirmuäratav, aga samas on nad ju seal isekeskis ja tasakesi ja keegi teine meile siis sinna mingit tehast tegema ei hakka. Ses osas läks vist jälle hästi.
Esimesel päeval kaugemale minna ei julgetud.
Aga õega koos oli kindlam ka lähemalt uurida asja.
Uue aasta plaanid (siinkohal meenutame Randoga, kuidas eelmisel aastal keset juulikuud köögis istudes arutlesime, et kuna see aasta käima läheb, alles ju algas ja siis ta niuhti läbi saigi, ühesõnaga eelmist aastat justnagu polekski olnud, nõnda kiirelt läks mööda, sellelgi UUEL aastal kirjutan esimest postitust JUBA veebruari keskel) sisaldavad mõned suuremad projektid ja peamiselt õueettevõtmistena. Tahaks kirjutada kõikide nende asjade ette, et kõige suuremaks sooviks või et kõige esimeses järjekorras tuleb teha seda või toda, aga tegelikkuses vaatame õunte ja ILMA ja tuju ja võimaluste ja kes teab mille pealt veel. Vaja oleks teha korda, et mitte öelda luua parkla autodele. Siiani on seal maja otsas see liivahunnik, mis eelmiste või üle-eelmiste omanike poolt maru targalt vastu maja välislaudist oli pandud ning viimast oma olemusega mädandama hakkas. Kaevasime hunniku küll maja küljest lahti, aga kahju oli tehtud. Eniveis, esiti tuleks nüüd see liivahunnik laiali ajada ja parkla sinna autodele luua. Ideid selleks mõned on, aga eks siis edaspidi täpsemalt neist. Majaesine terrass hakkab amortiseeruma. Kuna teised terrassid on korrastatud, siis tuleks ka see ette võtta. Selle projektiga on hea, et majataguse terrassi ehitamisest jäi materjali piisavalt üle, seega olulisi kulutusi ei tohiks see peale ajaressursi endaga tuua (vaadake nüüd, kindlasti miski karma või jumalik kõrv/sõrm kuuleb ja mõtleb: oi ma neile näitan ;) ).
Majatagune terrass on küll tore. Eriti kui päike nii ilusa vaate tekitab.
Lugesin Lauri Räpp'i raamatut "Minu Tartu", väga soovitan, seal kuhjaga toredaid mõtteid, eriti Tartu (kandi) inimestele. Aga selle blogi kontekstis tasub välja tuua järgmise: "vanasti ehitatud majad lähevad aga aja möödudes enam hinda. Ja hinge lähevad ka.Uute eest küsitakse aga lihtsalt hingehinda, hing antakse seepeale sageli kodumajade asemel pangahoonetele." Meie maja (rahutu) hing avaldus ühel jumalast suvaliselt hilisõhtul, kui Rando hambaid pestes vannitoa seina ja põranda vahelt maailmatuma suure prao avastas. Olks, see ei olnud sinna tekkinud üleöö, seina liikumist märkiva kriipsu liikumist jälgisime niikuinii, aga põrandas olev ava jäi kapi taha ja seepärast esiti tähelepanuta. Igal juhul on nüüdseks selge, et kui ilmad lubavad, siis tuleb sauna terrass üles tõsta (Rando jättis ta justkui eelaimdusega seina küljest lahti) ja vundamendi alla valada ikkagi mingi tugi (sest vundament või põrand või sein v midagi veel muud seal liigub ja vajab kindlustamist). Kui suurt ressurssi või missugust lähenemist lisaks vundamendi toestamisele olukord veel vajab, eks see siis selgub käigu pealt. Võimalik, et lõpuks saab ka vannitoa remont suuremas või väiksemas mahus ette võtta.
Lisaks kõikidele nendele maailmavallutusplaanidele oleks ju imetore, kui meie maja ümber saaks istutatud veel igasugu lilli, nii püsikute kui suvelilledena. Mummukestele mõtlemist ja meile niisama nautimist. Esiukseni viiva jalgraja võiks koos autoparkla kujundamisega ette võtta ja korda teha. Ja tegelikult oleks ju päris äge, kui me ise saaksime ka tududa toas, mis ei ole kaetud hullumajale kohaselt? (ma ei tea, missugused need raviasutused tegelikult välja näevad) valge kangaga. :D Heakene küll, see valge kangas on ääretult tänuväärne ning silma ikka minimaalselt riivav, aga mõtlesin pigem seda, et enda magamistoa remonti võiks ka ikka kunagi tegema hakata.
Selline käpajälg sai tehtud, kui olid meie esimesed talgud siin majas. Midagi sarnast tahaks siit edasi laiendada jalgrajaks.
Pisut pilte seeriast kokkamine lastega ja ilma. Eliisabet katsetas šokolaadimuffinitega. Õnnestus suurepäraselt.
Johanna tegi kaerahelbeküpsiseid. Jälle õnnestumine.
Ja ühiselt pusisime klassika kallal.
Ma laiendan oma leivasortimenti lihaleiva võrra.
Meie magamistuba on hetkel selline. Kõnealune valge kangas on laes näha.
Rando alustab imevaikselt meie toas ikka nokitsemisega. Ilmselt saabki me tuba olema kõikide teiste projektide taustal jooksik. Natuke siit ja natuke sealt. Kuna oma põhifunktsiooni saab ta täita juba sellisel kujul, siis ilmselgelt on näiteks vajuva seinaga tegelemine kiirem.
Mõned päevad annavad võimaluse mul endal ka nokitseda.
Kas tead, milline on sambliku lõhn?
Ja nüüd mõned pildid päikesest. Jah, need ei ole midagi nii erilist, aga kuna päikesepaiste ise praegusel ajal on väga eriline, siis proovisin teda nii salvestada.
Suvel ei paista päike kunagi nii diivanile. Need üürikesed hetked on ikka väga mõnusad.
Hakkame vaikselt arbuuside peale mõtlema, kaugel see suvigi enam on. Niikuinii saab aasta kohe läbi :)
