Esimesel jaanuaril tuli meile mõlemale mingi tuhin kallale ja hakkasime koristama remondituba, et oleks võimalik tekitada põrandat katlaruumi ja remondituppa viivale koridorile. Meil on keset maja üks tuba, mis on veel täiesti remontimata, sellest võiks tuleviks saada meie enda magamistuba, aga eks sellest kõigest siis edaspidiste toimetuste järjekorras. Küll aga on remonditoa juures katlaruumi viiv koridor, mis igapäevase kütmise tõttu võiks olla hõlpsamalt läbitav juba praegu. Igal juhul koristasime remondituba (selle toa ja koridori põrand on osalt ühine, mistõttu tuli ka tuba inimlikumaks saada), leidsime sealt kõikvõimalikke aardeid, mis eelnevatest peredest ilmselt siia jäänud on. Rando võttis üles ka vana põranda, mis seal seni oli olnud. Vaatas üle põranda talad, möksis nad millegagi sisse ja hakkas panema uut musta põrandat. Seejuures tuli lammutada pisut ka seina, mis tegelikult lõpuks oli ka meie plaan, sest nii remonditoa kui WC ja vannitoa ukse juurde oli tekkinud väga totter kitsas koridor, millel meie praeguse korralduse juures küll mõtet ei ole (ütlen nii, sest ei tea ju, mis eelmised olid mõelnud edasi teha sellega). Meie igatahes teeme sealse koridori avaramaks, seome selle pisut ka suure toaga, mis eeldab ka rohkem ette mõtlemist, et kuidas see kõik suure toa ilmega klappima hakkab.
Seal jänesepuuri taga on katlaruumi koridor. Sellel pildil veel seina taga.
Siin on Rando uurimas jänese puuri tagust seina teiselt (remonditoa) poolt. See kivisein seisab seal ehku peal, nüüdseks on Rando sinna laetaladele veel ühe toestuse juurde pannud.
vana kiviseina jäänuk. Edaspidi saab see eemaldatud.
See on kurikuulus kitsas koridor.
Siin on Rando selle ühe seina juba maha võtnud (ei olnud kuigi keeruline, sest kipssein).
Ja ukse tõstis natuke edasi. Nüüd saab see olema meie magamistoa uks.
Sealt tagant ilmnes üks kena toestustala. See jääb kindlasti alles.
Nüüd toimetused põranda ja keldriluugi tegemiseks.
Stiilinäide varandusest, mis remonditoast leidsin. Ma olin selle leiu nimel küll valmis õhku hüppama. olin ammu soovinud seda.
Pisut ka keskküttesüsteemist. Oleme nüüd mõned kuud seda ju kasutanud. Eks meie kliimas ja inimesele omaselt tekib ikka tüdimus kütmisest ja tahtmine vinguda, kas siis laiskusest või viitsimatusest, mine võta kinni. Mina igal juhul küll praegu ei jorise. Meenutan eelmise aasta kolme ahju kütmist ja tänan jumalat ja Randot ja kõikvõimalike asjaolude kokkusobimist, sest praegune süsteem on kõiki alternatiive arvestades ikka paganama hea. Kõik puud saab sinna viia katlaruumi oma välisuksest, st jääb ära igasugune sodi toas (ok, toas on sodi küll, aga vähemalt ei ole see saepuru). Lisaks ei tule tuppa mingit suitsuhaisu/vingu (mingis osas on see kütmisega küll vältimatu) ega tahma. Ja kuna ta on Randol ehitatud ikka nende projektis väljatoodud tuleohutusnõuete kohaselt, on ka süda natuke rohkem rahul, et kõik see kütmise majandus on seal... ühes kohas... ukse taga. Praegu ühe roomava lapse kõrvalt on see ikka luksus. Ja veel, kui eelmisel aastal kütmisele tagasi mõtlen, siis oli see nagu meeleheitlik (ehkki üsnagi õnnestunud) püüe külma toast eemale tõrjuda. Sel aastal aga on tekkinud nende radiaatorite näol nagu soe kardin meie ümber, mis seda külma üldse ligi ei lasegi. Kui siis veel see mõnus ja soe koridoripõrand ka juurde lisada, siis on ikka väga hea. Kokkuvõttes - kui kütame, siis on meil soe. Nüüd tuleb ainult edaspidi puid rohkem osta. Sest ehkki meie praegune süsteem on ilmselt tõhusam kui eelmine, ei tule me siiski 20 rummiga tervet kütteperioodi välja.
Nüüd tuleb lõputult talvepilte, aga olgem ausad, nii ilus on. Mõtlesin täna hommikul hommikuvõimlemist tehes (loe: lund kühveldades), et eelmisel aastal jõudis lumesahk meieni täpselt ühe korra ja seda ka umbes millalgi veebruaris. Sel talveperioodil on iga päev vaja jälle labidaga rajad puhtaks lükata, sest muidu on järgmine päev liiga raske.
Tuult ja tuisku trotsides.
Issi aitas lastele oma Olafi teha. Valvab meil nüüd truult mänguplatsil.
Rooside katmisega vaeva ei ole vaja näha.
Issi ehitas lastega liumäe terrassilt alla. Eliisabet muudkui laseb iga korraga pikemaid liugusid ja kuulutab, kuidas ta sellepärast geenius on.
Kuuse viisime ka kohe esimesel jaanuaril välja. Natuke rumalasti tegime, et üritasime ta okastega õue viia. Ilmselgelt oleks targem olnud paar korda sakutada ja siis paljas kuusk õue tõsta. Meie aga ilmselt leiame tõesti jaanipäevani neid kuuseokkaid veel igalt poolt.
Ja üks minisünnipäeva pilt on ka vahele jäänud. Sofike sai seitsmekuuseks.
Mina ise nokitsen käsitöö vallas. Pusin ikka suure voodi päevatekki heegeldada, vahepeal ka muid pisiprojekte. Samal ajal mõtisklen ka plaane kevadisteks aiatoimetusteks. Sain just tädi käest portsu raamatuid, millest loodan ideid leida.
PS! Tuli ka märkus, et eelmises postituses kirjutasin, kuidas me pole midagi teha jõudnud. Ilmselgelt ma mõtlesin kahe viimase postituse vahepealset aega. Pika perspektiivi kokkuvõte siiski not-so-bad ;)
Vaatame meie Randoga rahulikult videoid autodest (jah, ma olen sealmaal omadega, et minagi leian neis üht-teist põnevat), kui üheaegselt registreerime ära ühe igavesti hea loo. Ja pärast selgub, et ka video tasub vaatamist.
