Ulme on see, et olen mõelnud kirjutada ja nüüd, kui vaatan kuupäeva, on ootamatult kaks nädalat sellest kuust mööda saanud, nii et pole jõudnud. Aga mis seal ikka, panen siis kirja, mis on saanud teha. Tuleb tunnistada, et väga midagi :D Need haigused on nüüd meid kätte saanud ja pea kolm nädalat oli meil kogu aeg keegi haige. Algas Rando ja Eliisabetiga, järgnes Johanna. Temal muidugi nähtavasti on nõrgaks kohaks kurk, mis jälle üles paistetas viirusega, mispärast pidime jälle käima lastehaiglas seda rohtu saamas. Õnneks sain nüüd koju ka mingit rohtu, et kui jälle juhtub, siis vähemalt teoreetiliselt peaks hakkama saama. Lisaks tuli veel mingi kurgupõletik, kõrge palavik ja antibiootikumiravi. Aitas kiirelt, aga võttis lapse läbi. Lõpetasin siis mina selle ringi. Õnneks või kahjuks ei saanud ma aega, et põdeda, sellepärast jõin päev otsa mustsõstramorssi ja pidin järgmisel päeval juba inimene olema. Hea vist on see, et ei olnud päris gripp, aga kurnas sellegipoolest.
Selle kõige pärast on meie toimetused nüüd viimastel nädalatel maru kasinad olnud. Rando on tegelenud katlaruumi põranda täitmisega nii palju kui see temperatuuri arvestades on võimalik olnud. St kuurist leidsime terve hunniku kivistunud tsementi, mis sai auku visatud. Lisaks veel ka telliseid ja mõned maakivid, aga kuna kõige selle vahele tuleks liiva panna, mis kivistunud pinnase tõttu keeruline on, siis ei ole selle tööga ka kuigi kaugele jõudnud. Ehk nüüd tulevad soojemad ilmad ja annavad järjest liivahunniku pealt kihte ära.
Veel ajas Rando katlaruumi korstna asja lõpuni ja seetõttu jõudis meile ühel päeval korsten. Ma olin väga üllatunud kui seda pakituna nägin. No ei meenuta mulle korstent. Rando ei saa aru, mida ma siis ootasin, aga minu jaoks oleks võinud see kõik kuidagi korstnam välja näha. Samas kui see on moodulkorsten ja juppidest koostatav, siis ilmselgelt ei saa olla tegemist valmis mitmemeetrise toruga. Igal juhul on see nüüd ka olemas.
Mõeldes suve peale tõi Rando ühel nädalavahetusel kuskilt Rakvere kandist meile murutraktori. Ei ole tegemist uue masinaga ja vajab putitamist, aga kuna Rando on selleks rohkemgi kui võimeline, siis ma ei muretse. Ta ongi siin salamisi õhtuti masina nii juppideks võtnud ja tagasi pannes igat võimalikku ja võimatut mutrikest-jupikest-kruvikest viimseni poleerinud :) Ilmselgelt on see osa majapidamisest talle rohkem meeltmööda kui mingi remondi või ehituse tegemine.
Mina ei jaksa suurt midagi teha. Eriti kuna õue ei jõudnud vahepeal üldse, seda nii haiguste ja ilma pärast. Küll aga pressib aeg kevade näol peale ja varsti ei ole mahti enam puude ladumisega tegeleda, siis võtsin selle töö nüüd palju tõsisemalt ette. Pooled puud saidki tänu sellele pealehakkamisele laotud. Kuna aga tegelikult peaks viljapuid ja põõsaid lõikama hakkama (töö, mida pole me Randoga iseseisvalt kunagi teinud), lisaks korrastama kõike muud, mis väga visalt lume alt välja sulab, siis peabki nende puudega tõsisemalt tegelema. Õnneks annab päike ja pikem päev nii palju talve jooksul diivanipatjade vahele kaotatud energiat juurde, et kindlasti saame hakkama.
Minu taimekesed ka kosuvad. Kardangi tegelikult, et liigagi jõuliselt, aga esimest aastat niimoodi majandades, ei osanud ka teisiti. Eks järgnevatel aastatel olen kannatlikum oma külvamistega.
Külvasime lastega lihavõttemuru.
Mina pikeerisin paprikaid. Pidavat nad siis paariks nädalaks kiratsema jääma. Mõtlesin, et saan niimoodi natuke venitada, et nad nii kiirelt suureks ei kasvaks. Mulle küll nii ei tundu. Hetkel nad küll õilmitsevad nii mis kole.
Siit hakkab tulema tomateid.
Pikeeritud paprikad.
Seoses sellega meenub, et ka kasvuhoone puitmaterjal sai meile ühel päeval ära toodud. Siia kolides küll unistasin just aja võitmise eesmärgil nendest plastikust n-ö valmiskasvuhoonetest, aga kuna nende hinnad on ikka päris krõbedad (ennekõike minu grandioosseid plaane arvestades), siis otsustasime, et pusime kaua pusime, aga teeme ikka ise kilekasvuhoone. Eriti hästi sobiks meie majaga ju mingisugune vanadest klaasakendest taaskasutust rõhutav konstruktsioon, aga paraku pole meil suurt jaksu tegeleda nende akende välja otsimisega. Seda enam, et ilmselt neid kõiki ühelt inimeselt ei saaks (jällegi arvestades, kui suurt kasvuhoonet ma soovin).
Materjal kasvuhooneks ja millekski veel.
Eliisabet ootab ka kevadet :)
Kuna lumi meil nii visalt kaob, siis ei ole ma veel leidnud kuskilt kevade lillekesi, mis oma ninakest võiksid juba välja pista, otsin küll iga päev esimesi märke. Meenub, et eelmisel aastal käisime seda maja vaatamas esimest korda just märtsi keskel ja siis õues ringkäiku tehes nägime õunapuu all juba lumikellukesi. Sel aastal ei paistnud õunapuu alt veel midagi peale lume. Küll aga saab nüüd võtta aega linnulaulu tundmaõppimiseks. Ühel päeval kuulsin mingit esiti tundmatut vidistamist. Kui siis uurima hakkasin, jõudsin järeldusele, et tegemist on sinitihasega. Ei midagi ülierilist, aga nii lahe on pildile ka hääl juurde panna või siis vastupidi.
