Igas mõttes. Puhkamisest peab nüüd puhkust võtma. Esimese asjana aitavad puhkusest puhkust võtta lapsed. Sest kuna nad siiani on suutnud olla ikka võrdlemisi vähe haiged, siis nüüd peab järgneva kevadise perioodi ilmselt seda kõike tagasi tegema. Niisiis jäi Johanna mingisugusesse kõripõletikku. Tegime paar päeva ja ööd ikka auru talle, aga viimane piisk minu karikasse ja muretsevale emasüdamele oli reede öö, kui ta ainult inhalaatori abiga hingaski. Kui mõtlete, miks ma varem arstiga ühendust ei võtnud, siis kõik, kes on pidanud sarnastes olukordades olema, teavad, et üldiselt arstid mingi tõsisema probleemi puudumisel enne kolme päeva jutule ei võta. Nii ma seekordki arvasin, et algab köha, päeval laps oli küll virilam aga ei midagi hullu ning mul pole mõtet arstiga rääkidagi enne kui kolm päeva möödas. Ning ootasin, last ja ka tegelikult teisi pereliikmeid kannatama pannes, et saaks see aeg täis. Laupäeval esimese asjana läksin temaga siiski (ilma, et päris kolm päeva oleks möödunud) lastehaigla erakorralisse ja seal öeldi kõriturse (mis digiloost vaatan, pandi kirja ägeda kõripõletikuna). Talle anti mingisugust hormooni ja tehti auru, kodus pidime auruga jätkama. Õnneks see toimis ja ainult paar ööd veel tal oli raskem, nüüd juba jälle hingab normaalse(ma)lt.
Lastehaigla erakorralises aurul. Kui nüüd siin seda pilti vaatan, siis mõtlen, et mis mul oli arus, kui seda pilti tegin. Endal laps haige ja siis selfitab. Ja miks ma siis ta üldse siia üles pean panema ja teistele näitama. Ega teistele näitama ei peagi, kui juhtute vaatama, mis siis ikka. Aga meie elu üks osa ju seegi. Meenutuseks või nii. Aga miks ma pildi üldse tegin? Lõpuks mõtlesin välja ka. Nanna ei viitsinud enam aurutada ja ma pidin teda meelitama kõikvõimalike imevidinatega (nagu seda on selfi :D)
Paraku aga algas tal mingi suurem nohu ja ka mingi köha, mistõttu ta on megaviril ja suurepärasest rõõmurullist on saanud mingisugune pidev toriseja, kes ainult emme hopsis istukski. Nii öösel kui päeval. Nii toas kui õues. Nii söömisel kui mängimisel. Mõistan teda. Samas ilmselt tema mind niiväga mitte :)
Ja selle seigaga seoses hakkasin mõtlema, et kui üldiselt eeldatakse, et iga järgmise lapsega on kergem. Või vähemalt vanemad juba teavad, mida oodata. Missugune nutt võiks tähendada missugust muret. Siis minu kogemus siiani kahe lapsega näitab seda, et vähemalt haiguste puhul see küll nii ei ole. Ok, need tavalised nohud ja köhad küll - on juba kogemus, mis on tõhusaimad vahendid (ehkki mingisugune varieeruvus võib siingi olla). Aga kõiksugu muud asjad on ikka nii erinevad. Mõtlen siin, et nad põevad nii erinevaid haiguseid. Eliisabetiga pole ühtegi sellist traumat olnud (siin ja edaspidi sülitan lakkamatult üle õla - ärge sinna istuge ;) ), Nannaga nüüd oli see rangluu teema. Eliisabetiga jändasime vaskuliidi ja mingi nõgestõve ja kõrvapõletikega, Johannal nüüd kõriturse, jällegi täiesti esmakordne kogemus. Ainuke asi, mis nüüdseks juba vaikselt kohale hakkab jõudma on see, et ise peab maru rahulik olema. Ainult et, kuidas seda saavutada, kui oled ise ka juba mitu ööd ja päeva välja magamata ning iga väiksemgi detail, kasvõi Rando söömine, ajab nii närvi, et mine või kallale? Sellistel hetkedel mõtlen, et ilmselt siis keegi kuskil arvab, et me Randoga nii võimekad oleme ja kõigega hakama saame. Ja ei maksa mõelda, et ma Randole öösiti armu annan, et ta rahus selle kaose keskel magada saab (sellepärast võib vabalt jätta endale pakkumised, et las Rando tegeleb lastega päeval, kui ma magan). Tema läheb lihtsalt tööle päeval, teistsuguse kaose keskele, ma lasen siin edasi :D
Ja kui mina lähen ühe lapsega emosse, siis Rando ei tunne üldse vajadust magada vaid otsustab, et see on aeg, mil saun peaks saama endale ukse.
Noh ja ta saigi ... endale ukse.
Lisaks uuris ta veel, mis meil keldrites toimub.
Ilmnes, et vist on ikka võimalik mingi hoidiste kelder ka ühel hetkel tekitada. Äkki siis, kui ma hakkan hoidistama?
Töödejuhataja vaatab üle
Ja tunnistan, mina sundisin kardinapuud üles panema.
Ja kõigele sellele magamatusele ja torisemisele vaatamata teeme Randoga alanud aastaks jällegi suuri plaane. Millest ja kust alustame. Tõsi, me oleme oma suurejoonelisuses siiski mõneti maa peale tulnud. Plaanid ei küündi enam võimatuse valdkonda, aga mõni võiks ikkagi naerda me naiivsuse üle. Selle aasta esimesel tööpäeval kuulsime Elvi käest, et peagi hakkab tema oma osaga projektist valmis saama. Siis läheme sealt edasi vastavalt vajadusele. Ja mida kaugemale jõuame projektiga, seda lähemale tuleb aeg, mil keskküttekatla plaanist saab reaalsus, ehk tuleb päriselt hakata ehitama. Tegelikult võiks üht-teist ju ka juba praegu teha, aga Rando räägib, et ta ei taha pärast projekti kättesaamist hakata midagi ümber tegema. See kõlab mõistlikult. Või ta siis lihtsalt lükkab tööd edasi. Igal juhul, et saa teda süüdistada. Tegelikult unistan ma kogu aeg, kui pean jälle kolme ahju vahet laveerima, et võiks juba see katel olla. Ühes kohas ja tolm kõik seal ja puid ainult sinna vedada jnejne. Aga see tähendab tõesti eelnevalt meeletut pingutust ja seda peamiselt Randolt. Lisaks kõikidele teistele tegemistvajavatele asjadele. Ja lastele. Ja puhkusele. Küll me hakkama saame, aga logistikat peab veel harjutama ilmselt. Kusjuures ma sellega siin üldse ei hala. Nii äge, kui on, millele mõelda ja mida planeerida.
Emme, ma joonistan neid asju, mis taevas on talvel. No need asjad, mis on nagu härmatis. Mis nende nimi oligi?
......Virmalised????
Just, ma joonistan virmalisi
Talvised pliidikütmise rõõmud.
